Usk, lootus ja armastus. Ja kirik, mis sellest kõigest kinni hoides kerkis

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Karl-Eduard Salumäearvamustoimetaja

10. veebruar 2018, 00:00

Tol 1986. aasta septembrikuu hommikul sõitis baptisti vaimulik Aamo Remmel Tallinnas bussiga Lasnamäelt kesklinna tööle. Peas keerlesid rasked mõtted, sest Viljandi koguduse liikmed ootasid endiselt vastust juba mais tehtud ettepanekule tulla nende pastoriks. Asja venimise põhjus oli lihtne: Remmel ei tahtnud minna. Ometigi ei olnud ta mitme kuu jooksul pakkumisele ära öelnud.

Baptistid usuvad, et iga kristlane võib saavutada Jumalaga vahetu sideme. Nii jäi Aamo Remmel kesk inimesi täis sõidukit palvesse, öeldes: «Mina Viljandisse minna ei taha!»

Korraga kuulis ta Kõigekõrgema küsimist: «Aga kui mina tahan?»

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles