Mis saab meie valimisringkonnast?

Andres Laiapea Foto: Erakogu

VIIMASE 25 AASTA jooksul Eestis rahvastiku paiknemises toimunud muutused on nii suured, et riigikogu valimisteks moodustatud valimisringkondade piiride ümberjoonistamisega ei kannata enam kaua oodata. Seda enam, et need muutused jätkuvad.

Ma ei hakka kordama üle seda, millest olen Sakalas juba kirjutanud (vaata 2015. aasta 31. märtsi lehest «Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme»). Nüüdseks on ka valitsus ja riigikogulased jõudnud arusaamisele, et midagi tuleb ette võtta. Asja on analüüsinud justiitsministeerium, vabariigi valimiskomisjon esitas omad ettepanekud ja praegu jätkub teema arutelu riigikogu põhiseaduskomisjonis.

PEAN ISE ENDISELT parimaks variandiks üleminekut ühele üleriigilisele valimisringkonnale, kus kohad jaotuvad erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kuid olen vahepeal veendunud, et selle teostumine ei ole poliitiliselt realistlik.

Põhjus pole üksnes selles, et muudatused valimisseaduses tuleb heaks kiita praeguse korra alusel valitud riigikogulastel, kes on ise seotud palju väiksemate ringkondadega. On täiesti loomulik, et nad kardavad nii radikaalseid reforme, mille järel võivad nad ise oma koha parlamendis kaotada.

Põhjus on eelkõige selles, et ka paljude valijate silmis on riigikogulase väärtuse mõõdupuu see, kui palju katuseraha suudab ta oma valimisringkonda pudistada. Kuni suurem osa valijaskonnast ei vaata riiki kui tervikut, vaid lähtub riigikogu valides peamiselt konkreetse valimisringkonna huvidest, jääb üleminek ühele üleriigilisele valimisringkonnale soovmõtlemiseks. Selle järele puudub poliitiline tellimus altpoolt ehk tavakodanike tasandilt.

Nii et sel teemal ei ole praegu mõtet pikemalt heietada, sest idee on sisuliselt päevakorralt maas.

VABARIIGI VALIMISKOMISJON tõi eelmisel aastal välja neli võimalikku lahendust ning leidis, et kõige parem oleks jagada riik seitsmeks valimisringkonnaks. Sellega ei saa aga kuidagi nõustuda. Minu arvates oleks see võimalikest variantidest üks halvemaid.

Ühest küljest muutuksid ringkonnad siis nii suureks, et valijad kaotaksid vahetu isikliku kontakti oma saadikuga, otsene side valijate ja nende esindajate vahel nõrgeneks. Teisest küljest jääks riik ikkagi killustatuks ega kaasneks neid positiivseid mõjusid, mille tooks kaasa üleminek ühele üleriigilisele ringkonnale.

Viljandimaa läheks sellisel juhul kokku Valga-, Põlva- ja Võrumaaga. Mulle isiklikult selline suur Lõuna-Eesti valimisringkond isegi meeldiks, aga objektiivselt võttes ei oleks see kõige mõistlikum.

Ja see ei oleks ka Viljandimaa valijate huvides. Valga-, Põlva- ja Võrumaa moodustavad juba praegu ühe valimisringkonna, kus valimisõiguslike kodanike arv on peaaegu poole suurem kui Viljandimaal. Nad hakkaksid meie üle domineerima veel tugevamalt, kui domineerime meie praegu Järvamaa valijate üle.

Teise variandi kohaselt läheks Viljandimaa kokku Pärnumaaga, aga siis oleks sama häda. Pealegi nagu tõi oma juhtkirjas välja Pärnu Postimees: asustuslikult ja geopoliitiliselt on Viljandimaa enam kaldu Tartu kui Pärnu poole.

Tartuga meid keegi ühendada ei taha, aga välja on pakutud veel Viljandi- ja Valgamaa valimisringkond. Jällegi, minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi. Viljandi domineeriv positsioon oma valimisringkonnas siis isegi veidi kasvaks. 1992. aastal olime ühes valimisringkonnas Jõgevamaaga, pärast seda oleme olnud pikalt koos Järvamaaga. Mille poolest Valgamaa neist halvem on?

Võib arvata, et Viljandimaa ise läheks selles küsimuses siiski enam-vähem pooleks. Põhjas eelistataks ilmselt praegust jaotust, sest Valgamaa jääb liiga kaugeks, kuid lõunas pigem uut, mis tooks kogu ajaloolise Mulgimaa ühte valimisringkonda kokku.

VÕIMALUSI ON palju. Käin nüüd välja veel ühe: kuna ühe juba esitatud variandi kohaselt valimisringkondade arv hoopis suureneks ja riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants on öelnud, et kaalutakse ka muid lahendusi, kusjuures kõne alla võib tulla isegi eemaldumine praegustest maakonnapiiridest, võikski minu arvates selles suunas edasi mõelda.

Viljandimaale oleks kahtlemata kõige kasulikum see, kui me moodustaksime ühe valimisringkonna Tõrva ja Põltsamaaga. See tähendaks ju sisuliselt Viljandimaa taastamist juba kunagi eksisteerinud piirides. Praeguse seisuga elaks sellises valimisringkonnas ligi kuus protsenti valijatest.

Politoloog Rein Toomla ütles Postimehele, et teoreetiliselt on ideaalses ringkonnas viis mandaati, sealt edasi läheb valijatel nimekirjades orienteerumine juba liiga keeruliseks. Seega oleks selline Suur-Viljandimaa või Sakala valimisringkond lausa ideaalne.

Ainuke häda on see, et muutused rahvastiku paiknemises tõenäoliselt jätkuvad. Sellest tulenevalt jätkub ka valimisringkondade piiride muutmine. Kui minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale, on asi lahendatud ning pole vaja hiljem enam midagi muuta, aga nii nähtavasti ei lähe. Seetõttu kestavad vaidlused neis küsimustes arvatavasti veel vähemalt järgmised 25 aastat. Nii et varuge kannatust!