Repliik. Kilgeteta kelgumägi

Priscilla Õmblus Foto: KAMILLA SELINA LEPIK/Sakala

Juhtusin mõnda aega tagasi koeraga jalutades õhtuhämaruses mulle nostalgilise Huntaugu kelgumäe lähedusse. Olin enne kõndides endamisi aru pidanud, kas on ikka hea mõte neljajalgsega sinna kanti minna: ilm oli suurepärane ja arvasin, et mägi on kilkeid ja kelke täis. Reaalsus oli aga see, et mind ootas ees kilgeteta kelgumägi mõne üksiku vaikse kulgejaga.

Meenus oma lapsepõlv, kui kelgutajatest sai nii pika rongi, et see võttis enda alla vaat et pool mäge. Toona oleks sinna õhtul pärast koolitunde vaja olnud lausa kelguliikluse reguleerijat – liiklus oli tihe ja kiirused olid suured. Terve kelguga kojuminek oli juba võit omaette.

Nii jäingi mõtlema, kus need lapsed siis nüüd kelgutavad või kas nad üldse kelgutavad. Nutitelefoni aku ei pea ju külmaga kuigi hästi vastu ning kinnasteta näppe, millega üritatakse ekraani näppida, hakkab külm näpistama. Võib-olla sellepärast polnudki kelgumäel kilkeid.