Töötame iga päev, et inimesed saaksid ohutult liigelda

Tarmo Mõttus Foto: maanteeamet

LIIKLUSÕNNETUSTE puhul leitakse tihti süü olevat libedal teel. Kindlasti on olukordi, kus see on üks faktoritest, miks õnnetus juhtub, ent üldjuhul pole libe tee õnnetuse põhjustaja.

Viimastel päevadel on maanteeamet kuulnud selget süüdistust, et ta ei tegele teehooldega ja lükkab kogu vastutuse liikleja õlule. Sellise lähenemisega ei saa nõustuda. Ka ühe inimese kaotamine on liiga palju ning just sellest me oma tegevustes juhindume.

Maanteeametil on üle Eesti 18 lepingut hooldepartneritega, kelle kohus on hoida teid kehtestatud nõuetele vastavana ja luua ohutu liiklemise võimalus. Selle nimel, et teedel oleks ohutu sõita, käib töö iga päev, iga tund ja iga minut.

SIINKOHAL TAHAME juhtida tähelepanu ka meediale, kelle ülesanne on anda lugejatele, vaatajatele ja kuulajatele objektiivset infot. See, kui iga õnnetuse toimumise järel on esimene lause, et tee oli hooldamata, ilma et faktid seda kinnitaksid, tekitab liiklejates hoiaku. Nii arvataksegi, et kui tee on lumine, on see ilmselt hooldamata. Kui juhtus õnnetus, on esimene viide puudulikule teehooldusele, mitte sellele, kas liikleja käitus õigesti või olid õnnetuse põhjused mujal (näiteks rehvides, tervislikus seisundis või sõiduvõtetes).

Selle nimel, et teedel oleks ohutu sõita, käib töö iga päev, iga tund ja iga minut.

Seda laadi teadetega tekitatakse olukord, kus liiklejal justkui kaobki vastutus ja kõik sõltub vaid teeoludest. Selline suhtumine on liiklusohutuse seisukohalt ohtlik. Just liikleja saab teha väga palju, et õnnetust ära hoida, valides teeoludele vastava sõidukiiruse, hoides piisavat pikivahet või jättes ilmaolude tõttu sõidu üldse tegemata.

Õnnetuste järel on alati esimene küsimus: kus olid teehooldemasinad, kui juhtus raske avarii? Miks ei olnud neid kohal?

Eestis on enam kui 300 masinat, mis hooldavad 16 594 kilomeetrit. Kõige madalamat seisunditaset, mille puhul lumetõrjet tehakse 24 tunni jooksul pärast lumesaju või tuisu lõppu ning libedustõrjet 12 tunni jooksul pärast selle teket, on 10 564 kilomeetrit. Keskmisele seisunditasemele, mille puhul libedustõrjet tehakse kaheksa tunni jooksul pärast selle tekkimist ning lumetõrjet 12 tunni jooksul pärast saju või tuisu lõppu, kuulub 3810 kilomeetrit teid. 2220 kilomeetrit teedest on kõrgema seisunditasemega ehk sinna peab hooldemasin jõudma kõige kiiremini. Nende teede hulka kuuluvad meie põhimagistraalid, kus nõuded on tavapärasest isegi veidi kõrgemad ehk libedustõrjet tehakse kas kahe või nelja tunni jooksul pärast libeduse teket. Lumesaju jooksul tagatakse, et teel olev lumekiht ei ületaks kriitilist piiri.

Kindlasti ei oota meie partnerid, et ooteaja tunnid täis tiksuksid. Juba tehnoloogiliselt on vajalik reageerida varem ja asuda tõrjet tegema. Siinkohal peab liikleja arvestama, et hoolderinge alustatakse kõrgema tasemega teedelt ning liigutakse siis madalama tasemega teedele. Kohe igale poole teid hooldama ei jõua.

Tähtis on meeles pidada, et tuisu korral ei ole alati mõistlik libedustõrjet teha. Miks? Sest siis võib efekt olla vastupidine: teele puistatud sool võib koguda teepinnale lund ja soodustada tuisuvaalude teket ning tugeva külgtuulega puistatud kloriidid võivad muuta teepinna jäiseks. Sellisel juhul muutub teel liiklemine väga ohtlikuks ning õnnetuste hulk oleks mitu korda suurem.

Teede talihoole on ennekõike võitlus loodusjõududega: lumega, vihmaga, jääga, tugeva tuulega või halvimal juhul kõige selle koosmõjuga.

Tuleb märkida, et teede talihoole on ennekõike võitlus loodusjõududega: lumega, vihmaga, jääga, tugeva tuulega või halvimal juhul kõige selle koosmõjuga. Seda võitlust tuleb pidada targalt. Ei ole just palju neid eluvaldkondi ja inimesi, kes looduse pakutavat ohjeldada suudaksid. Meie anname endast parima.

KUIDAS JÕUAB hooldajani info, et teed on libedad?

Teehooldajad jälgivad ilmaprognoose, teeäärsed ilmajaamad edastavad hoiatusi libeduse tekke kohta, samuti tehakse patrullringe ning võetakse vastu teateid liiklejatelt, politseilt ja päästeametilt. Kui on oht, sõidab ka hooldemasin välja. Liikleja peab aga arvestama, et hooldaja alustab tööd ühest punktist ning teise punkti jõudmine võtab aega. Seega on hetki, kui mõnel lõigul on teeolud keerulisemad, ning liikleja peab seda arvesse võtma.

Siinkohal me mitte ei õigusta seda, et tee on libe, vaid selgitame, et ka tee hooldamine võtab aega nagu ükskõik mis töö, mida tehakse. Viimastel aastatel on meie talved oluliselt muutunud, mis tähendab, et ka teehoolde tegijad on pidanud end kohandama uute tingimustega. Ilmad on muutunud pehmemaks ning rohkem on temperatuuri kõikumist null kraadi ümber. See omakorda tähendab, et suurenenud on libeduse tekke oht. 

SOOJAD TALVED on meie liiklejaid hellitanud ning lumesadu tekitab hirmu. Ootused on kasvanud iga aastaga. Samas unustatakse, et me elame kliimavöötmes, kus on talv. Ja talvel on talvised teeolud.

Siinkohal kiputakse tihti võrdlusi tooma naaberriikidega, justkui oleksid sealsed nõuded kõrgemad. Tegelikult kehtivad meil samasugused nõuded ning paljuski on eeskuju võetud just Soomest.

Maanteeametil on hooldepartneritega lepingud sõlmitud viieks aastaks. Lepingus on kirjas nõuded, mida partner peab täitma ja järgima. Nõuded tee seisundile on kehtestanud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning arutelu, kas neid peaks muutma, juba käib.

Palju räägitakse ka vajadusest tuua teedele rohkem hooldemasinaid. Siin tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe: kui palju on riigil selleks raha ning kuidas lisanduvat tehnikat ja tööjõudu rakendada ja üleval pidada, kui päevi, kui kogu tehnika on kasutuses, on vähe.