Aktsiisipoliitikal on doominoefekt, mis hävitab maapoode

Ain Ostra Foto: Elmo Riig

KUI VEEL MÖÖDUNUD aastal räägiti piirikaubandusest vaid alkoholi kontekstis, siis nüüd, mil Lätis kasvatatud viljade käibemaks langes 21 protsendi pealt järsult viie protsendi peale, on põhjust osta sealt ka puu- ja juurvilju. Hinnaerinevused Eestiga ei ole küll kolossaalsed, kuid need ikkagi on ning mõjutavad ka tarbijakäitumist.

Ühest hiljutisest loost, mida lugesin, selgus, et mitmedki piiriäärsete poodide pidajad teenivad lisa omatoodangu müügist, valdavalt just juur- ja puuviljast. Alkohol oli justkui esimene doominokivi, mis nüüd juba tohutuid mõõtmeid võtva piirikaubanduse käima lükkas.

Kindlasti ei taha ma väita, et alkohol peaks olema odav ja kättesaadav. Olemata ise karsklane, olen arvamusel, et alkohoolsete jookide hind Eestis on kõigest hoolimata enam-vähem mõistlik. Probleem tekib aga siis, kui seesama alkohol on mõnekümne kilomeetri kaugusel poole odavam. Ja lisaks alkoholile on odavamad tubakatooted, kütus, ehitusmaterjal, toiduained, esmatarbekaup ... Ma olen täiesti veendunud, et pätsi leiva või paki piima pärast ei oleks valdaval enamusel viitsimist Lätti sõita.

Valitsuse mantra keerleb ikka selle ümber, et aktsiiside tõus teenib tarbimise vähendamise ja seekaudu rahva tervise parandamise eesmärki. Praeguseks on avaldatud ka statistika, et nii Eesti kui Läti õlletootjate toodangu maht on hoopis kasvanud. Viimasel aastal Eestis üle nelja protsendi ja Lätis koguni kümme protsenti. No mil viisil viitab see tarbimise vähenemisele?

Üks suletud maapood põhjustab töökaotuse mitmele kohalikule inimesele ja võib saada hukutavaks teguriks kogu piirkonnale.

ALKOHOLIAKTSIISI mittelaekumine on vaid jäämäe tipp. Hoolimata sellest, et valitsus tõstis aktsiise protsentuaalselt tohutult, näitavad nüüdne statistika ja maksuameti andmed, et rahaliselt jääb summa isegi väiksemaks, kui oli enne tõusu.

Aga nagu juba öeldud, see on jäämäe nähtav osa. Tõenäoliselt saame vaid umbkaudu arvutada, kui palju jääb laekumata käibemaksu kõikide nüüd Lätist ostetavate kaupade pealt ja kui suur on meie kaupmeeste saamata jäänud tulu.

Üks suletud maapood põhjustab töökaotuse mitmele kohalikule inimesele ja võib saada hukutavaks teguriks kogu piirkonnale. Kindlasti väheneb sotsiaalne suhtlus ja piseneb kogukonnatunne.

Üks mitte just kõige avarama ilmavaatega parlamendi liige on öelnud: «Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele.» Mina arvan, et sedaviisi saab väljenduda vaid inimene, kes ei ole aastaid Tallinna piirist kaugemale saanud ning usub end kindlalt teadvat, et teisel pool linna piiri on pime, kõle ja räpane maa, kus üksikutes hurtsikutes istuvad lõkke ümber harimata ja kasimata inimese moodi olendid.

Eesti Vabariigi põhiseaduses on öeldud, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Maapiirkondades on väga oluline osa meie kultuurist ja eesti keele mitmekesisusest. Kui praegune valitsus on võtnud suunaks maaelu väljasuretamise, siis, väidan mina, on see valitsus pöördunud Eesti riigi vastu.

Valitsus räägib kõlavalt ääremaastumise vastu astutud sammudest, ometigi ei ole ma neist reaalselt tunnetanud ainsatki. Kui selleks on näiteks matusetoetuse taastamine, siis sellega annab ta küll kindla juhtnööri, mida ta maainimestelt ootab.

Piirikaubandust esineb kõikjal maailmas. Aastaid oleme me rõõmustanud soomlaste üle, kes on meie riigikassat agaralt täitnud. Piirikaubandust on ka Saksa ja Taani ning Taani ja Norra piiril, kuid peame meeles, et need on rikkad riigid, kes ei pea oma eelarveauke lappima arutu aktsiisipoliitikaga.

Kui kõik statistilised näitajad ja maksuameti arvutused näitavad, et üks valitsuse otsus on totaalselt vale olnud, peaks valitsus ometigi seda tunnistama ja pöörduma tagasi sinna punkti, kus doominokivi veel ahelreaktsiooni põhjustamas ei olnud.

Vabaerakond on kindlal seisukohal, et riigi ülesanne on tagada elamisväärne elu igas Eestimaa paigas. See ei ole lihtne, aga kindlasti saame me teha seda, et ei hakka ise oma maaelu hävitama. Mina ei kardaks ka regionaalseid maksuerisusi, kui see aitab eesmärki täita.

Olen kindel, et kui piiril asuvale tanklale anda luba müüa kütust samasuguse aktsiisimääraga, nagu on naaberriigis, kasutaksid vähemalt Eestist pärit rekajuhid võimalust tankida kodumaal. Jah, riigil oleks saadav maks pisut väiksem, aga vähemalt tuleks see raha kindlalt koju.

Samuti võiks piiriäärsetele kauplustele võimaldada müüa teatud toidukaupu alandatud käibemaksuga. Jah, alati jääb risk, et ilmub välja mõni ebaaus kaupmees, aga see on ikkagi parem, kui et riik üldse midagi ei saa ning aina uued ja uued maapoed oma uksi sulgevad.

MEIL RÄÄGITAKSE palju pagulastest. Üks erakond on võtnud selle lausa oma lipukirjaks ja vähemalt esialgu purjetab üsna kõrgel laineharjal. Pagulaste puudumine Eestis ei ole vähemalt esialgu seda kõigutanud. Meil on aga aktsiisipagulased ja kurb küll, aga need on meie enda Eesti inimesed.

Mul ei ole absoluutselt kahju, kui riigil jääb alkoholiaktsiisilt mõni miljon teenimata. Tore on, ehk tõesti juuakse vähem (kuigi statistika räägib teist keelt) ja valitsusel jääb mõni muu lollus tänu sellele ellu viimata. Aga kui ma kuulen mõne järjekordse maapoe sulgemisest, tilgub minu süda küll verd.

«Kuni su küla veel elab, elad sina ka …»