Suvi ja reisimise aeg on ees. Õige autohuviline võiks siis kindlasti ära käia Riias, sest Läti pealinnas kuulsa Biekerniki ringraja kõrval asuv automuuseum on Baltimaade suurim.
Sada aastat autolugu ühes suures Riia majas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Spetsiaalselt muuseumiks ehitatud maja kolm korrust pakuvad üllatusi kõigile, kel on mingi seos tehnikaga: seal saab näha autosid eelmise sajandi algusaastatest tänapäevani välja.
Rahvusvaheline koostöö
Kui alustada vanematest, siis minule tundus huvitav 1919. aastast pärinev gaasilampide valgel sõitnud Renault Fu. Sel veoautol oli oma aja kohta suur kandejõud, seitse tonni. Seda restaureerides on Riia motomuuseum teinud suurepärast koostööd nii Euroopa kui muu maailma automuuseumide ja -restaureerijatega: auto pärineb Rotterdamist, radiaator on samuti Hollandist, rehvid on Soome spetsialistide kätetöö ja nii edasi.
Sama kümnendi algusest on väljas teinegi põnev masin, 1912. aastal valminud tuletõrjeauto, Russo-Balti mudel D — ainus omataoline, mis on valminud Vene-Balti autotehases. Läti entusiastid restaureerisid 1976. aastal vanaraua hulgast leitud sõiduki 1978. aastaks.
Omaette väärtuseks saab pidada teisel korrusel paiknevat Nõukogude Liidu autotööstuse ülevaadet. Juba uksel jäävad külastajatele silma miilitsavormi kandev mees ja omaaegsele autoinspektsioonile kuulunud esimene spetsiaalselt patrullimiseks mõeldud soolomootorratas, aastast 1972 pärinev M-63 P Escort. Et neid valmistati aastatel 1969—1972 väikeste partiidena, on eksemplar üsna eksklusiivne. Läti miilitsa teenistuses oli see 1989. aastani.
Pilku püüab ka Moskva autotehases valmistatud Moskvitš 401-422. Neid hilisemate «pirukakärude» eelkäijaid valmistati aastatel 1947—1956. Auto väliskülg, see osa, mida ei saanud kopeerida otse Moskvitš 401-lt, on tehtud puitraamistikule.
Neid, kes otsivad midagi tuttavlikku, võib paeluda nõukogude filmitööstuse kullafondi kuuluvas linateoses «Šuriku seiklused» figureerinud sõiduk. Mäletate episoodi, kus omanik ja tema abilised lähevad lattu röövi lavastama? Tundub, nagu oleks see auto Riiga sõitnud just noilt võtetelt. Tegu on 1967. aastal väljalastud invaliidisõidukiga SZA M. Aastatel 1958—1970 valmistati neid toonases NSV Liidus 203 292.
Nõukogudeaegsete eksponaatide hulgas leidub veel üks põnev mootorratas, Dnepri mudel Escort, mis oli valmistatud Kremli valitsusametnike saatmiseks. Aastatel 1979—1984 tehti neid kõigest 50. Et neil oli kanda tähtis roll, kontrolliti kõiki agregaate mitu korda, seetõttu ei saa nende kvaliteeti võrrelda masstoodangu omaga.
Baltimaade sportautod
Autospordist pakutakse samuti ülevaadet muuseumi teisel korrusel. Üks vanemaid eksponaate, mis torkab silma juba suuruse poolest, on 1914. aastal valminud Simplex. American La France’i toodetud autoga on starditud Indianapolise võidusõidul. Euroopas selle kuulsa võidusõiduautoga võistelda ei tohtinud.
Natuke vähem kui sajand hiljem ehitasid lätlased ise võidusõiduauto, millega võisteldi Pariisi—Dakari maratonrallil. 2003. aastal valminud OSCar 01 on koostatud mitme auto osadest. Selle projekteerimiseks kulus kuus ja ehituseks kaheksa kuud ning see valmis seitsme inimese kätetööna.
Kiirendushuvilistele on muuseumis oma nurk, kus on väljas näiteks NSV Liidus 1961. aastal valmistatud gaasiturbiiniga rekordauto Pioneer 2 M. 1963. aastal püstitati sellega Baskuntšaki soolajärvel Nõukogude Liidu kiirusrekordiks 419 kilomeetrit tunnis.
Häbenema ei pea ka eestlased: nad saavad uhkusega osutada endi valmistatud vormelautodele. Eksponaatide hulgast leiame nii 1966. aastal valmistatud Estonia 9 kui 1974. aastal ehitatud Estonia 16 M.
Peale sel sajandil ehitatud sportautode saavad lätlased uhkustada lausa oma autotööstusega. Selle juured ulatuvad aastasse 1908, kui Vene tsaar Nikolai Teine käskis rajada Riiga kogu tsaaririigi keskse autotööstuse. Sellest ajast meil mõistagi mälestusi pole, küll aga hilisemast bussitehasest RAF. Seal valmistatud mikrobussidega on sõitnud paljud.
Jelgavas asunud tehasest praegu enam busse ei vura, aga muuseumis on eksponeeritud nii mõndagi huvitavat. Näha saab puidust matriitse, mille järgi valmistati plekkide vormid. Väljas on ka bussid. Kui 1979. aastal valmistatud RAF 2907 oli mõeldud 1980. aasta Moskva olümpiamängude tule saateautoks, siis teine on märksa vanem.
Kremli sõidukid
NSV Liidu kommunistliku partei peasekretärile Leonid Iljitš Brežnevile meeldisid elegantsed ja luksuslikud autod. Mõnega sõitis ta ka ise. Muuseumis on välja pandud 1966. aasta Rolls-Royce, millega Brežnev 1980. aastal Moskvas liiklusõnnetusse sattus.
Sõiduk on jäetud just niisuguseks, nagu see pärast avariid oli, ja rooli on pandud Brežnevit kujutav nukk. ZIL 116 G-st astub samuti välja kunagine Nõukogude Liidu parteijuht, Nikita Hruštšov.
Ent meile ei näidata üksnes Nõukogude autotööstuse lipulaevu, vaid ka välismaiseid iludusi. Et Brežnevi autolembus oli teada, kinkisid välisriikide juhid talle sõidukeid. Väljas on 1973. aasta Lincoln Continental Town Car, mille andis Nõukogude Liidu juhile oma visiidi ajal Ameerika Ühendriikide president Richard Nixon.
Ilmasõja meenutusi
Muu hulgas on eksponeeritud Teises maailmasõjas kasutatud tehnikat. Kummaline küll, aga sealgi ei puudunud luksusautod. Need olid mõeldud staabiohvitseridele.
Näiteks võib tuua 1937. aastal valmistatud Horch 901. Kogu nõukogude aja oli Saksa sõjaväes teeninud autojuht hoidnud sõidukit peidus ja selle taastamine vältas viis aastat.
Tähelepanu köidab ka lintidega NSU HK 101 mootorratta 1942. aastal Saksamaal valmistatud mudel, mille muudab eriliseks asjaolu, et see pidi kiireks transportimiseks täpselt mahtuma lennukisse Junkers Ju 52. Sealsamas kõrval on Volkswageni 1943. aastal valminud amfiibauto Typ 166. Neid valmistati 15 000, niisiis võib Typ 166 nimetada omataoliste seas üheks levinumaks. Kõnealust eksemplari kasutati Stalingradi all Volga jõel.
Peale autode ja mootorrataste on muuseumis veel mõndagi huvitavat. Sõidukid ei liigu kütuse ja remondita. Esimesel korrusel on väljas sõjaeelne Läti autoremonditöökoda ja 1930. aastate Shelli bensiinitankla.
Kirjeldatu annab Riia automuuseumi kollektsioonist ainult põgusa ülevaate. Neil, kel Riias nähtust väheks jääb, tasub sõita Bauskasse, kus paikneb muuseumi filiaal.