Kas sõjaline või majanduslik julgeolek?

Urmas Suik Foto: Erakogu

STATISTIKA JÄRGI on Eesti 1989. aasta 1 565 662 elanikust aastaks 2018 järele jäänud 1 311 870. Kiire arvutus ja saame lahkunute protsendiks 16.

Statistikarägastikus edasi kaevates selgub, et 2007. ja 2016. aasta vahel on ainuke aasta 2010, kui lapsi sündis rohkem, kui vikatimees vanu eest ära korjas. Iibeks on tol aastal antud 35.

Viljandi ligikaudu 24 000 elanikust aastal 1989 on alanud aastaks järele jäänud napp 18 000. Vähenemine on olnud 22 protsenti.

Tartus tekkisid 1977. aastal Emajõe kaldapealsele betoonist numbrid, mis tähistasid linnaelanike arvu 100 000 piiri ületamist. 1989. aastaks oli elanike arv kasvanud 113 977-ni. Sestsaadik on see Vikipeedia andmeil üha vähenenud. 2017. aasta lõpuks oli see 97 332, andes lahkunute osaks 1990. aastaga võrreldes 15 protsenti.

Tallinna elanike arvu kahanemine on samal ajavahemikul olnud väiksem: 14 protsenti. Tegelikult aga tuleks pealinna vaadelda koos seda ümbritsevate valdadega. Harjumaa elanike arvu vähenemine on 1990. aastaga võrreldes olnud vaid neli protsenti, Viljandimaal aga 25 protsenti. See on märk, et osa Eesti maapiirkondade elanikest on tõepoolest siirdunud pealinna või selle lähistele.

VÄHENE SÜNDIMUS on teada-tuntud mure, mille lahendamine ei ole kerge ülesanne. Ent hoopis tähtsam signaal on rahva lahkumine raja taha.

Miks meie maa siis tühjaks jookseb?

Kui tuletada meelde 90-ndaid, siis tõenäoliselt on osa äraminemistest seotud Nõukogude armee lahkumisega. Koos sõjaväelastega läksid Eestist ära ka nende perekonnad. Tõsi, kuigi suur see rahvahulk olla ei saanud: perekond oli ju ainult ohvitseridel.

Eesti riik on tänuväärselt toetanud peredes laste sündimuse suurendamist. Paraku ei ole sellest positiivse saldo tagamiseks piisanud.

Tundub, et hoopis suurem ülesanne peaks riigiisadele olema inimestele kodumaale jäämiseks tingimuste loomine. Riikidega, kuhu minnakse, on meiega toimetuleku vahe ju vähemalt kahekordne.

Võiksime meie inimeste vajaduste realiseerimise võimalusi arutada humanistliku psühholoogia rajaja, professor Abraham Maslow’ loodud vajaduste hierarhia ehk Maslow’ püramiidi kasutades. Valdav osa lahkujatest on inimesed, kes üritavad saavutada püramiidi kõige madalamat ehk toidu- ja eluasemevajaduse ning füüsiliste esmavajaduste taset. Niikaua kui see tase pole saavutatud, ei ole inimestel teadlase arvates järgmiste tasandite (armastuse- ja kuuluvuse-, tunnustuse- ja eneseteostusevajadus) saavutamiseks erilist indu ega ka võimalusi. Hierarhia kõrgemate astmeteni jõudmiseks peavad kõik alamad vajadused olema rahuldatud, väidab Maslow.

Vaadates lahkumiste statistikat, näib, et riigijuhid pole meie maa elanikele rahuldavate elamistingimuste loomisega väga hästi hakkama saanud. Toimetulekuraskustes vaevlevad valijad on lihtne saak kergeid lahendusi pakkuvatele populistlikele poliitikutele. Välis- ja sisevaenlaste ja õõnestajate kaela saab igasuguseid ebaõnnestumisi veeretada.

Mis me siis praeguseks saanud oleme?

Inimesi on meil umbes 250 000 vähem kui taasiseseisvumise ajal. Jah, osa lahkujatest on läinud tagasi oma esiisade maale. Aga nii või teisiti on inimesed, sõltumata rahvusest, kõige suurem väärtus.

Kui vaadata rikkaks saanud riikide poole, siis edukamad on immigratsiooni soodustavad maad. Eelkõige teadagi USA, aga ka Saksamaa, Ühendkuningriik ja ridamisi meietaolisi väikseid. Me ei taha ju olla Zimbabwe diktaatorist ekspresidendi Robert Mugabe taolised, kes on valdava osa mittepõliselanikest minema kupatanud.

JULGEOLEKUTEEMA esilehel hoidmist on vajalikuks pidanud nii meie riigivõim kui ka meedia. Kui pidada turvalisuse peamiseks parameetriks relvastuse hulka per capita, siis selle poolest on tase ülikõrge. Küll mitte veel nii kõrge kui enne taasiseseisvumist.

Omaette küsimus on, kas tavakodanikule on relvastuse hulk ikka tähtsaim turvalisuse mõõdupuu. Ehk on hoopis tähtsam see, kas katus on pea kohal, kuidas on töökohaga ning kuidas saab pangale laenud makstud ja lapsed koolitatud? Elekter ja kütused on meil kallimad kui paljudel rikastel lähinaabritel.

Venemaa kritiseerimisele kulub meie eriti isamaaliste poliitikute ja sageli ka mõne meediakanali ajalimiidist üsna märgatav osa ning võimaliku kallaletungi tõrjumiseks kulutatakse üha rohkem maksumaksja raha. Samas, Venemaal on autokütus pärast meie valitsejate viimaseid ponnistusi kaks korda odavam. Aga autokütus on odavam isegi sellises rikkas riigis nagu Taani.

Tuleb tunnistada, et selleks kõigeks on meie suur naaber oma afääridega omajagu põhjust andnud. Paraku näitab töövõimelise elanikkonna väljavool, et lahkuvatele inimestele on sõjalisest julgeolekust tähtsam majanduslik julgeolek. Ei taha uskuda, et meie noored põgenevad Soome võimaliku sõjaohu eest.

Pealegi, meie riigiisadel ja ka mõnel meediategelasel näib olevat vajadus tõestada: näe, mujal, eriti Venemaal, on olukord palju hullem. Ehk ongi, aga tõelist peavalu hakkaksid meie juhtidele valmistama Eestis elavate inimeste võimalikud käitumismallid, kui Venemaa elanike elujärg peaks meie omast ette jõudma. Avarust ja loodusressursse neil selleks jätkub. Ja kui ajalukku tagasi vaadata, on vaesuse eest Eestist (Tsaari-)Venemaale liigutud ka vabatahtlikult, umbes nagu praegu Soome. Siberis, Krimmis ja Abhaasias, kuhu inimesed sadakond aastat tagasi paremat elujärge otsima läksid, on Eesti külad, kus meie õpetajad tänapäevalgi eesti keelt õpetamas käivad.

Eestis on paljud asjad väga hästi. Korruptsioon on suudetud hoida raamides, ajakirjandus on vaba, demokraatiaga tundub enam-vähem korras olevat. Aga on ka ohu märke. Kildkondlikke huve silmas pidades soovib üks populaarsust koguv partei hästi töötava kohtusüsteemi reformimist endale meelepärasemaks, sest tema vaidlus eksesimehega pihtapandud parteikassa teemal ei ole edukas olnud.

Tunnistagem: parimas tööeas inimesed eelistavad end realiseerida piiri taga. Siit ka soovitus ajakirjanikele: hoidke see teema järgmise valimiskampaania ajal päevakorral!