Repliik. Liikuva pildi lummuses

Üllar Priks Foto: Marko Saarm / Sakala

Ma olen juba lapsest saati suur kinosõber olnud. Mäletan, kuidas iga koolivaheaja eel sai vanematelt abonementpääsme ostmiseks raha mangutud. Kümnekopikalised rebitava otsaga piletid olid trükitud karvasele rohelisele paberile ja liimitud postkaardi vahele. Toosama postkaart oli kättesaamise hetkel kõige ilusam ja kallim asi maailmas, ükskõik mis selle peale ka kirjutatud või joonistatud polnud.

Üleüldse oli kinoskäik omamoodi rituaal. Läksid ikka pisut varem kohale, ulatasid pileti kontrolörile ja sisenesid hämarasse saali. Tihtilugu oli seal nii jahe, et nägid suust omaenda hingeauru kerkimas. Ja siis keris halli juuksepahmakaga taat filmilindi pingule, vajutas suurt plastnuppu ning silikaatmüüri sisse jäetud august väljus värelev valgusvihk, mis äratas koltunud ekraanikanga ellu.