Maavalitsuse pärand

Heino Laiapea Foto: Egon Valdaru

VILJANDI VIIMANE maavanem Erich Palm on hea mäluga. 1978. aastal unustanud ma ta mitmeks tunniks pirukaauto kongi. Nimelt käisid 5. keskkooli õpilased, teiste seas ka tema, 70. aastatel kartuleid võtmas Viljandi näidissovhoosi Pärsti osakonnas, kus mina töötasin agronoomina. Eeri vanemad olid sovhoosis tööeesrindlased ja nende kodu oli maal.

1995. aastal viisin Erich Palmi, toonase Pärsti vallavanema kabinetti Saksa suvinisusordi «Munk» vihu sildiga «Kasvatatud Pärsti vallas 1995. aastal». Sel aastal lõpetas põllumajandusreform minu tegevuse seemnekasvatajana Pärsti vallas ja õpitud amet tuli vahetada ajakirjanikutöö vastu Sakalas.

See viljavihk oli Erich Palmil alles, kui 2013. aastal valdade ühinemisel vallavalitsus kolis. «Ega ma sinuga üldse räägiks, kui sa poleks viljavihku kinkinud,» viskas ta tookord nalja.

Maavalitsuse hoone esikus oli laudadel mitmesugust kirjandust laialijagamiseks. Viimane kõvade kaantega raamat oli «Eesti põllumajandus XX sajandil I köide. Ülevaade Eesti põllumajanduse ajaloost omariikluse eel ja ajal. Aastad 1900–1940».

Tuttavad on just nüüd, maavalitsuse lõppemise aegu, minult küsinud: kus ikkagi on Viljandimaa põllumeeste auhind?

«Vii see raamat sellele, kellele see kasulik on,» pakkus viimane maavanem lahkelt. Mul on olemas selle teose kõik köited, kuid võtsin pakutu siiski.

TUTTAVAD ON JUST nüüd, maavalitsuse lõppemise aegu, minult küsinud: kus ikkagi on Viljandimaa põllumeeste auhind?

See Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Ametiühingute Nõukogu 1968. aastal väljapandud rändauhind kutsealavõistluste ja tootmisvõistluse parimale rajoonile sattus maavalitsusse 20 aasta eest. Viljandi rajoon oli parim  kuuel korral ja 1976. aastast oli see jäädavalt Viljandi ATK-s (Viljandi Rajooni Agrotööstuskoondis – toimetus).

Rändauhinna käekäigust kirjutasin Sakalas 2000. aasta 7. novembril ilmunud artiklis «Põllumeeste auhind rändab endiselt».

Viljandimaa põllumehed otsustasid karika anda Olustvere muuseumile, kuid maavalitsuse ametnik keeldus seda tagastamast. Nii ametnik Lembit Villem kui maavanem Helir-Valdor Seeder selgitasid tookord, et maavalitsus on ATK õigusjärglane ja ainult neil on õigus otsustada, mis karikast saab.

Maavalitsusest kadus rändauhind 2003. aastal, kui Seeder siirdus riigikogusse. Järgmised maavanemad pole seda näinud.

MAAELUMINISTEERIUM kogub juubeliraamatu koostamiseks fotosid põllumajandusest sajandi jooksul. Põllumajandusmuuseumis tulevad näitused. Sinna sobib ka Viljandimaa põllumajanduse edukust tähistav rändauhind.

Muidugi väärib endine põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder karika loovutamise eest tasu. Minu arvates sobivad selleks koguteose «Eesti põllumajandus XX sajandil» viis köidet.

Võib-olla koostab maaeluministeerium novembris ka suurema ajaloonäituse, kuhu see karikas on samuti oodatud.

(Helir-Valdor Seeder kinnitas Sakalale, et rändauhind on tõepoolest tema valduses ja hästi hoitud. Ta kavatseb selle ühes teiste Nõukogude sümbolitega vaatamiseks välja panna.)