Moodne ökoliikumine on ammu unustatud vanavanemate tava

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aastatel on mahepõllundus taas moodi tulnud. Üldlevinud arvamuse kiuste pole tegu moeröögatusega, vaid vanavanemate unustatud tarkusega.
Viimastel aastatel on mahepõllundus taas moodi tulnud. Üldlevinud arvamuse kiuste pole tegu moeröögatusega, vaid vanavanemate unustatud tarkusega. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viimastel aastatel üha hoogu koguv ökoliikumine ei ole tegelikult midagi uut, vaid hoopis seesama vana hea eluviis, mida harrastasid meie vanaemad ja vanaisad, kuid tekkinud ökomüüdid on visad kaduma.

Viljandis mahepoodi ja -kohvikut pidav Enn Onni leiab, et suur osa põllumehi on tänapäeval orienteeritud suurele saagile ja selle müümisele ega mõtle tõsiasjale, et nende isad ja isaisad hoidsid põllud korras looduslike vahenditega.

«170 000 aastat on kõik olnud mahe, aga sel pole iial olnud nime. Nüüd sööme toitu, mida mürgitatakse, ja arvame, et nõnda ongi loomulik. See, mis on alati olnud, tembeldatakse mahedaks ning tundub ühtäkki täiesti uus ja kohati isegi nõme. Tegelikult pole see üldse muutunud,» rääkis Enn Onni.

Eesti Mahepõllumajanduse sihtasutuse tegevjuhi Airi Vetemaa jutu järgi põhines põllumajandus veel möödunud sajandi algul suuresti maheprintsiipidel, kuid siis jäeti need põhimõtted enamjaolt kõrvale.

Laiemalt hakkas mahetootmine taas levima 1990. aastatel, mil mahepõllumajandus sai riikliku poliitika ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika osaks. Mahepõllumajanduslikku tootmisviisi tunnustati kui keskkonnasäästlikku alternatiivi tavapärasele põllumajandusele ja selle arendamist hakati pidama väga vajalikuks.

«Mahepõllumajandus ei saasta keskkonda. See ei juhi põhja- ja pinnavette ülemääraseid toitaineid ega paiska keskkonda pestitsiide, mis ei mõjuta üksnes umbrohtu ja taimekahjureid, vaid ka muud elustikku ning mille jäägid võivad jõuda inimeste toidulauale,» rääkis Airi Vetemaa.

Vetemaa nimetab tänapäeva suurimaks ökomüüdiks väidet, nagu piisaks mahepõllunduse viljelemiseks pestitsiididest ja väetistest loobumisest. «Ka mahepõllumajanduses on vaja hoida mullaviljakust ja rammutada mulda, aga seda tuleb teha komposti, sõnniku ja haljasväetistega. Taimekaitseks on muu hulgas oluline läbimõeldud külvikord,» selgitas Vetemaa.

Enn Onni arvates orienteeruvad talunikud järjest enam kasumile ega arvesta enam vanu põlluharimistavasid. «Vanasti kasvatati põldudel erinevaid kultuure ja oli mitmeväljasüsteem. See on tänapäeval suuresti hävitatud: miks jätta üks põld seisma, kui saad ka selle pealt teenida? Et midagi kasvaks, peadki panema kunstväetisi, sest pinnas on väsinud,» sõnas Onni.

Imelikud ökoinimesed

Enn Onni ja tema abikaasa Kaari ei salga, et sageli peetakse mahepõllumajandusest ja -toitumisest lugupidavaid inimesi veidrikeks, kel oleks justkui midagi viga. Kaari Onni jutu järgi vaadatakse neidki pisut imelikult, kuid ometi on siinsamas Viljandimaal hakanud tekkima arvestatav mahetarbimist kui eluviisi järgiv ja propageeriv kogukond.

Onnide meelest peavad paljud maheda eluviisi järgimist ekstreemsuseks: ökoinimesed ei võtaks nagu ühiskonnast üldse osa, vaid elavad kahtlaste idamaiste põhimõtete järgi.

«Eks maheinimeste seas ole ka ekstremiste, kes elavad metsade keskel, söövad ainult toorest toitu ja õpetavad oma lapsi ise, aga enamik on siiski täiesti normaalsed inimesed, kes järgivad vanavanemate eluviisi,» rääkis Kaari Onni.

Seni on ohtralt kõneainet pakkunud just maheekstremistide tegemised, ennekõike ainult toortoidust elamine ja üksnes looduslikest materjalidest, näiteks põhust majade ehitamine. Unustatakse see, et mahetoitumine tähendab vana eluviisi juurde tagasipöördumist.

Airi Vetemaa ütlemist mööda leiavad Eesti pered tänapäeval tee ökoloogilise eluviisi juurde peaasjalikult seetõttu, et allergilise lapse haigusnähtude vältimiseks on vaja looduslikku toitu.

Mahepoodnike kinnitust mööda väidavad vastased, et ökotooteid osta ja tarbida läheb kalliks. Tootjad toovad põhjenduseks, et enamik tööd tehakse käsitsi või väikses mahus, mistõttu ühe toote lõpphind tuleb tõesti pisut kallim. Samas tarbitakse ökoloogilise eluviisi puhul tavapärasest märksa vähem. «Algul ehk tundubki, et elu läheb kallimaks, aga lõpuks muutub see hoopis odavamaks,» sõnas Kaari Onni.

Tema abikaasa, kes elas pikka aega Ameerikas, leiab, et neid, kes ei saa endale mahedat eluviisi lubada, on väga vähe. Nende hulka kuuluvad tema arvates inimesed, kes ei saa endale lubada ka midagi muud, sest neil polegi midagi.

«Teised on need, kes ütlevad, et on liiga kallis, aga istuvad samal ajal suure teleri ees või sõidavad ringi uhke autoga, ning viimane asi, millele nad mõtlevad, on toit. Nad hoiavad söögi pealt kokku, et osta endale asju. Neid on veendud, et kui neil on palju asju, on nad tegijad,» kõneles Enn Onni.

Potimajandus vohab

Enn Onni jutu järgi on tehtud teadustöid, mille järgi üks või teine e-aine pole inimestele kahjulik. Paraku uuritakse ainete mõju alati eraldi ja nende koosmõju on seni tähelepanuta jäetud. Onnide peretuttav Evelin Lagle on samuti roheliselt meelestatud ja leiab, et inimestele tuleks ausalt rääkida, mida nende toidu sisse pannakse.

«Kui hakkad e-ainete kohta lugema, saad teada, et suur osa kunstlikke magusaineid läheb otse verre ja närvisüsteemi ning tekitab häireid. Me ei saa sellest paraku rääkida, sest see mõjub mingile tootjale kahjulikult. Meil pole õigust öelda, et inimene ei tohi üht või teist kaupa osta, aga peaksime andma inimestele õiguse valida õigetel alustel,» rääkis ta.

Laglegi on märganud, et ökoloogiline mõtteviis ja soov süüa omakasvatatud toitu tulevad tagasi. Tema arvates kaevab üha enam inimesi endale aeda väikese peenramaa või kasvatab salatitaimi aknal lillepottides, et leevendada allergiat või sisustada vaba aega.

«Mind rõõmustab, et möödas on aeg, mil neid, kes endale ise midagi kasvatasid, peeti vaesteks või rumalateks. Praegu on potis salatikraami kasvatada moeasi,» sõnas Evelin Lag­le.

Nii tema kui Onnide meelest on viljandimaalastel kõik eeldused elada mahedalt, sest meil on maad, kuhu põlde rajada, ja kohad, kust kas või naabrimehe toodangut osta. Probleem on pahatihti hoopis selles, et kasvatatu tuleb kohe ära tarvitada, sest inimestel pole sahvreid või keldreid, kus toodangut talvel hoida. Lisaks tunduvat oma toidulaua katmiseks põllul küürutada mõnele primitiivne.

«Tegelikult pole õige nimetada niisugust eluviisi mahedaks: see on ju tavaline, normaalne,» jääb Kaari Onni oma põhimõtetele kindlaks.

Eestis on Onnidega ühtemoodi mõtlevaid ja tegutsevaid inimesi üle tuhande. Enamasti tegutsevad nad mahepõllumajandusega üksnes enda tarbeks ega müü oma kaupa. Viljandimaal suudaks aasta ringi ökoloogilist toitu pakkuda viis talunikku.

ÖKO
Mahetalunike arv Eestis kasvab.
• Mahepõllumajanduse registris on 1356 tootjat.
• Ühtekokku on registris 121 815 hektarit mahepõllumajandusmaad.
• Mahetootjate jaekäive arvatakse moodustavat toiduainete kogukäibest kõige rohkem kaks protsenti.
Allikas: Eesti Mahepõllumajanduse sihtasutus

Märksõnad

Tagasi üles