Sisseränne panustab majanduskasvu

Mihkel Nestor Foto: Jaanus Lensment

Eelmisel nädalal avaldas statistikaamet esialgsed andmed Eesti rahvaarvu kohta selle aasta 1. jaanuaril. Kuigi poliitikute retoorikat kuulates võiks oodata järjekordset kurvastavat teadet kaduvast Eesti etnosest, suurenes tegelikkuses rahvaarv mullu enam kui 3000 inimese võrra.

Samasuguse positiivse sõnumi edastas statistikaamet 2017. ja 2016. aasta jaanuaris, kuid kahjuks ei saa siiski öelda, et Eesti rahvaarv oleks suurenenud juba kolm aastat järjepanu. Nimelt on mullust näitajat veidi korrigeeritud ja revisjoni tulemusena selgus, et 2016. aastal rahvastik siiski vähenes. Ent ainult 300 inimese võrra.

Sellegipoolest, võrreldes 2015. aasta 1. jaanuariga elab praegu Eestis peaaegu 5500 inimest enam. See on umbes Türi linna jagu rahvast.

KAHJUKS EI OLE trendimuutus põhjustatud sündimuse suurenemisest. Lapsi sündis mullu natuke üle 13 500, mida on 400 võrra vähem kui 2016. aastal. Eelkõige põhjustab rahvastiku juurdekasvu muutunud rändetrend: viimastel aastatel saabub Eestisse rohkem inimesi, kui siit lahkub. Esialgsetel andmetel ületas eelmisel aastal sisseränne väljarännet koguni kahekordselt, kuid tõenäoliselt korrigeeritakse aasta jooksul neid näitajaid võrdsemaks.

Tähelepanuväärne on ka sisserände allikas. Erinevalt mõnest jõukamast Lääne-Euroopa riigist ei põhjusta sisserände suurenemist mitte kolmandatest riikidest pärit sõjapõgenike saabumine, vaid eestlaste endi tagasiränne teistest riikidest, eriti Soomest. Muutuse peamiseks põhjuseks tuleb pidada kiiret majandusliku heaolu suurenemist: töökäsi napib peaaegu kõigil aladel ja vahe Põhjamaade palgatasemega on vähenenud. Samal ajal kestab Soomes palkade paigalseis ja ka töötuse määr ületab Eesti oma märkimisväärselt.

KOLMANDAT AASTAT järjest saabuvad head uudised võivad mõne panna ehk juba õlgu kehitama ja nentima, et suuri muresid jagub meil teisigi. Peame endale siiski aru andma, et tegemist on suure võiduga ja võrreldes teiste Balti riikidega on meie positsioon harukordne.

Paljudele eestlastele ongi Soome olnud pigem ajutine, töötamisaegne peatuspaik, mis tähendab vaid ühe inimese pendelrännet, mitte terve perega teise riiki kolimist.

Kõrvutades kolme riiki, on tulemused vapustavad: kui Eestis rahvaarv on viimase kümne aasta jooksul kahanenud 20 000 inimese võrra, siis Lätis 260 000 ja Leedus enam kui 400 000 võrra. Väljendades sama protsentides, on Eestis rahvastik vähenenud 1,5, Lätis 12 ja Leedus 13 protsenti. Leedu rahvaarvu kahanemine on olnud seejuures kiireim kogu Euroopa Liidus.

Kahanemise põhjuseks on olnud mõistagi väljaränne, mida soosivad madal palk ning rikka Lääne-Euroopa lähedus ja avatud tööturg. Probleem on seda valusam, et eelkõige on lahkujad noored inimesed, kel parim tööiga ja laste saamine seisavad alles ees.

Eurostati prognooside kohaselt kahaneb veel hiljuti 3,5 miljoni inimese koduks olnud Leedu elanike arv 2047. aastaks alla kahe miljoni piiri. 1995. aastal 2,5 miljonini küündinud Läti rahvaarv väheneb umbes sama ajaga alla 1,5 miljoni. Kuigi nii pika aja peale täpsete prognooside tegemine on esoteerika, oleks Eesti sarnaste trendide jätkumise korral saja aasta pärast rahvaarvult Lätiga võrdne.

EESTI TUNDUVALT parema olukorra põhjuseks tuleb pidada erinevust rände sihtkohtades. Kui meilt on aastate vältel lahkutud enamasti vaid 80 kilomeetri kaugusel asuvasse ja kultuuriliselt lähedasse Soome, siis teistes Baltimaades on väljarände peamine sihtkoht olnud teises Euroopa Liidu otsas asuv Suurbritannia.

Kuigi aja möödudes on reisimine muutunud vähemalt suhtelisel skaalal odavamaks, võimaldab geograafiline lähedus eestlastel ilmselgelt tihedamini kodumaad külastada. Paljudele eestlastele ongi Soome olnud pigem ajutine, töötamisaegne peatuspaik, mis tähendab vaid ühe inimese pendelrännet, mitte terve perega teise riiki kolimist. Lätist ja Leedust on lahkumine olnud aga jäädavama iseloomuga ning minnakse koos perekonnaga.

Kahjuks pole muutust suutnud esile kutsuda ka Suurbritannia peagi saabuv lahkumine Euroopa Liidust. Tundub hoopis, et lähenev tähtaeg annab lahkuda soovijatele indu juurde, sest kardetakse, et alates 2019. aprillist ei pruugita neid enam riiki lubada.

Kummastavana mõjub ka asjaolu, et kui varem on otsitud korrelatsiooni majandusnäitajate ja väljarände vahel, siis enam ei näi need seosed kehtivat. Sarnaselt Eestiga on nii Lätis kui Leedus tööpuudus viimastel aastatel jõudsalt vähenenud ning palgad oluliselt kasvanud. Sellest hoolimata pole see pannud teisi baltlasi kodumaale jääma ega naasma.

Ühe põhjalikuma analüüsi Ida-Euroopa väljarändest on 2016. aastal koostanud rahvusvaheline valuutafond IMF. Positiivsena tuuakse selles välja, et isiklikul tasandil on idaeurooplaste väljaränne olnud kindlasti edulugu, aidates inimestel parandada oma elustandardit märksa kiiremini, kui see oleks saanud sündida koduriigis. Nendel inimestel aga, kes on otsustanud oma sünnimaale truuks jääda, on ulatuslik väljaränne elu halvemaks muutnud.

IMF-i hinnangul ongi Ida-Euroopa rändelaine puhul suurim oht niinimetatud nõiaring, kus noorte ja haritud inimeste lahkumine aeglustab päritoluriigi majanduskasvu, kuid kiirendab sihtriigi oma, tekitades jääjates seega veelgi suuremat motivatsiooni elukohta vahetada. Mida ulatuslikum ränne on, seda raskem on madalama elatusstandardiga riigil jõukamatele järele jõuda.

IMF-i hinnangul on väljaränne üks peamistest põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem ja kvalifitseeritud tööjõu puudus niivõrd terav. Samas raportis on leitud, et Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud majanduskasvu tempo aastatel 1995–2012 olla aastas keskmiselt 0,6–0,9 protsenti kõrgem.

Rände mõju võib olla aga ka positiivne. Nii mõnegi Eesti ettevõtte puhul on välisturgudel edu saavutamise juures väga suurt rolli mänginud just mõne välismaalt naasnud eestlase värbamine. Eestlase, kel on parimad kogemused, kuidas endises elukohariigis äri teha, ja seal ka laialdane tutvusvõrgustik. Lisaks aitab töökogemus välismaal juurutada siin uusi äriideid ja töövõtteid.

Selle eelduseks on muidugi inimeste naasmine, mis Eesti puhul juba silma paistab, kuid teistes Baltimaades veel nähtav ei ole. Tähtis on mõistagi ka inimeste vanus. Need, kelle ilus idee on naasta kodumaale pensionäripõlve pidama, panustavad koduriigi majandusse märkimisväärselt vähem.

IMF-i raportis tõstatatakse ka küsimus koduriiki saadetava rahalise abi mõju kohta. Ehkki Eesti puhul pole see nii suur teema kui näiteks Rumeenias või mõnes teises vaesemas riigis, sõltuvad ka siin paljud leibkonnad perepea Soomest saadetavast sissetulekust. Kuigi analüüsi kohaselt on säärased rahasiirded kaasa toonud tarbimise kasvu, ei aita need kompenseerida riigi majandusele tervikuna sündinud kahju.

Kokkuvõttes peame olema väga õnnelikud, et erinevalt enamikust teistest Ida-Euroopa riikidest oleme suutnud jõuka Lääne-Euroopa säravatele tuledele hästi vastu panna, mis pikemas plaanis lubab meil kiiremini rikastele riikidele järele jõuda.