Arvustus. Muusika, mida ei pea niivõrd kuulama

Veerandsada aastat noor raudne kitarrikolmik Robert Jürjendal, Mart Soo ja Tõnis Leemets esitas kesk Viljandi džässiklubi sumedust oma paremaid palasid. Foto: Martti Reinet

Ei pea ju kuulama, kui naine räägib eluliselt tähtsatest asjadest nagu kodu koristamine või laste muusikakooli kitarrikontserdi kuupäev. Kui järgmisel korral 26 aastat kokku käinud Mart Soo, Robert Jürjendali ja Tõnis Leemetsa kontserdist juttu tehakse, pole samuti vaja kõrvad kikkis kuulata – kuulmisest täitsa piisab.

Delikaatne sünergia – mis muu see on, mis on juba veerandsada aastat neid pillimeestest geeniusi koos hoidnud. Nood suured instrumentalistid mõjuvad nagu Eesti džässi kolm musketäri. Nad teevad muusikat aateliselt, ilma kommertsi ja valeisandaid teenimata. Neile meeldib improviseerida pimedas džässiurkas, mitte rühkida mööda väljamüüdud kirikusaale, üritades inimeste hinge jõulusoojust lekitada.

Kunagises kirjandussaates «Jüri Üdi klubi» öeldi, et Weekend Guitar Trio sai alguse just nimelt koos eksperimenteerimisest. Viimatisest kontserdist 16. jaanuaril Viljandis Jasmis jäi mulje, et seniajani eksperimenteerivad nad mugavustsoonist väljaspool ning võidavad iseäralike rütmipõksude ja -nõksudega vabavormilise džässi austajate poolehoidu. Muu seas astusid nad eelmisel aastal üles Londoni džässifestivalil.