Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/27/7353265t1h4e2e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486705t1h523c.jpg)
Me kõik vajame und. Mida võtta aga ette siis, kui meil seda pole? Unetuse põhjuste väljaselgitamisel ja abi otsimisel on suur osa inimese sisemistel veendumustel. Kes keedab endale teed, kes neelab unerohtu või toidulisandeid; kes ostab auto hinnaga voodi, kes unenäopüüdja; kes leiab ainsa võimaluse olevat joogatunnis, kes kirurgilises sekkumises.
«Igal juhul algab unetus inimese peast,» nentis Tartu Hea Une Keskuse arst Katrin Põld. «Kui varem öeldi, et ravige teised haigused ära, küll see unetus ka kaob, siis tänapäeval teame, et unetus võib olla iseseisev haigus ja tekkida täiesti tühja koha pealt. Unetuse jaoks ei pea inimene olema leinas, stressis või depressioonis, mida sageli kahtlustatakse.»
Põllu sõnul võib umbes viis protsenti täiskasvanud elanikkonnast kannatada hoopis hingamispausidega norskamise ehk uneapnoe all ja abi võib olla näiteks kirurgilisest sekkumisest või suusisesest lahasest. «Suusisesed lahased on unemeditsiinis suhteliselt uus suund ja nende toime põhineb alalõua ettepoole toomisel ja hingamistee avamisel.»