Kireva saatusega Leida Kibuvits

FOTO: Repro

Leida Kibuvits. Kirev. Saatus ja looming

Aina muutuvas ajas on vaja pikemat distantsi, et hinnata kirjaniku saatust ja tema loomingut ning määratleda tema koht kirjanduses. Üks vastuolulisi ja kireva elulooga kirjanikke on Leida Kibuvits, kelle sünnist möödus 18. oktoobril 110 aastat.

Selle tähtpäeva märgiks ilmus Sirje Endre koostatud kogumik «Kirev. Saatus ja looming», mis annab üsna mõistva ülevaate «põõsana põlevast» omaaegsest hinnatud proosakirjanikust. Saatesõna on kirjutanud Maarja Vaino, kirjaniku kunstiandest kõnelevad Kadi Pajupuu ja Anu Raud.

Kogumik lisab seni teada olevatele uusi fakte ja vaatenurki ning selles leidub ka kuus novelli aastatest 1938–1961.

Naised domineerivad

Leida Kibuvitsa (1907–1976) loomingu kõrgaeg oli 1930. aastad, siis ilmusid tema kolm romaani ja paremad novellikogud. 1932. aastal võitis ta Looduse romaanivõistluse autobiograafilise esikromaaniga «Soomustüdruk». Kibuvitsa teostes köidab teemaseade: kuidas elada oma elu õigesti, missugused on inimese sisemised kriisid ja sellest tulenevad igavesed probleemid. Maailm annab inimesele vastuolulisi signaale, mis ei toimi nii, nagu ette kujutatakse.

Kibuvitsa tegelased otsivad harmooniat elu ootuste ja võimalikkuse vahel. Tema romaanid ja novellid kutsuvad osa saama oma oludest kõrgemale püüdlevate inimeste elust. 

Domineeriva koha on saanud naistegelased, kelle probleemiks on naiseks olemine ja eneseteostus. Naine vaevleb küsimuse ees, mida oma eluga peale hakata.

Kibuvitsa teosed on kergelt loetavad ja kirjelduserohked. Tema kohta öeldakse, et ta oskas sõnadega maalida. Autor on andeka kunstnikukäega oma teosed ka ise illustreerinud. Mustvalged tušijoonised kujutavad tegelaste dramaatilisi suhtlemissituatsioone. Need on sageli grotesksed ja ekspressionistlikud, tegelaste nägudes on karikatuurseid jooni. Väärib märkimist, et Kibuvits oli õppinud Pallase kunstikoolis Konrad Mäe käe all.

Joonistamise kõrval armastas Kibuvits ka käsitööd. Keerulisi teid pidi tuttavate kaudu on tema ilmekad tikandid ja pitsid jõudnud Heimtali muuseumi varade hulka. Anu Raud iseloomustab neid töid sõnadega «mosaiikne» ja «vitraažlik».

Leida Kibuvits eksles ajapöörise kriisides, igaveste vastuolude kütkes, kas valida ühiskondlike reeglite või iseenda vabaduse vahel. Elavhõbeda temperamendiga – nii on tema kohta öeldud.

Elavaloomulise, boheemlaslikult tujuka ja trotsi täis isiksusena oli Kibuvits värvikas kõiges. Ta oli keerulise iseloomu ja tundemaailmaga naine, sealjuures käitumises efektne ja teravmeelne.

Esimene abielu (1931) oli Eesti Vabariigi sõjaväelase August Kibuvitsaga, kellega sündis tütar Kaie (1938, Viljandis). Teine maailmasõda ja Saksa okupatsioon pillutasid pere laiali. Lõpuks jõudis abikaasa üksinda Kanadasse. Teine abielu (1948) oli Leo Aisen­stadtiga, kes oli veendunud kommunist ja kes hiljem oma finantsprobleemide tõttu vangistati.

Katsumused algavad

Katsumused algasid 1950. aastal, kui hakati otsima «kodanlikke natsionaliste». Leida Kibuvitsa süüks said 1942. aastal ilmunud antisovetlik artikkel ja Saksa ajal Omakaitsesse astumine. Töötades ajakirjanduses, ei suutnud Leida Kibuvits heidutavatest peavooludest kõrvale hoida. Kas see olekski ajakirjanikuna võimalik olnud?

1940. aastal oli Kibuvits kirjutanud uuele nõukogude korrale meelepärase novelli «Väike kivi», aga see ei läinud nüüd enam arvesse. Nii algas visklemine ajaloo hammasrataste vahel. Aastatel 1950–1954 oli kirjanik Solikamski Usolje vangilaagris, kust vabanes armuandmispalve peale üsna nõrga tervisega.

Pärast vabanemist jätkas Kibuvits kirjutamist ja ajakirjanduslikku tööd. Ilmselt jäi ta kirjutamislaadiga oma aega, kuigi püüdis järgida tolleaegset ideoloogiat. Kriitika muutus tõredaks, teda süüdistati mõõdutundetuses ja maitsevääratustes.

Tulid 1960. aastad uue mõttelaadiga ja 1962. aastal lõpetas Kibuvits kirjutamise.

Leida Kibuvitsa heitliku loomu ilmekaks näiteks on tema esimese olustikuromaani «Soomustüdruk» käekäik. 1932. aastal ilmunud esitrükk oli 240-leheküljeline. Kirjanik on ise väitnud, et romaan ilmus tugevate kärbetega kirjastuse nõudmisel. 1957. aastal otsustas kirjanik romaani luua esialgsel kujul 400-leheküljelisena. See variant võeti hästi vastu: «tõsine klassiteadlikke probleeme tõstatav ... tugeva sotsiaalse kõlapinnaga ... kriitilise realismi teos». Aadu Hint kirjutas selle kohta: «... teos on ideoloogiliselt üle soolatud.»

Kui algvariandis oli peategelane edasipüüdliku loomuga sitke agulitüdruk, kes jõuab oma õnneni, siis teises variandis oli kujutatud vaese haritud tüdruku elu umbejooksu. See oli täiesti uus romaan. «Kirevas» on toodud romaani algvariandi katkend. Meie lugemislaual on 1957. aastal ilmunud teine variant. Lugeja võib võrrelda, need on kaks täiesti erinevat teost.

«Eesti novellivara» sarjas (1987), mis sisaldab eesti kirjanduse novelliparemikku, on ilmunud Kibuvitsa novell «Lepatriinupunane» (1938). Seda saame lugeda ka «Kirevas». Siin tõdeme, kui muserdav on kunstniku läbipõlemine ja kui ergastav võib olla kohtumine väikse tüdrukuga, kes tahab joonistada, aga kel ei ole oma pildi jaoks lepatriinupunast värvi.

Kogumik «Kirev» viib meid Leida Kibuvitsa elu ja loomingu kaudu mõistmisele, et olupoliitikas valikute tegemine on ääretult raske ja riskantne.

RAAMAT

«Leida Kibuvits. Kirev. Saatus ja looming»

  • Koostaja Sirje Endre, saatesõnad Maarja Vaino, Anu Raud ja Kadi Pajupuu
  • 224 lehekülge
  • Kirjastus SE&JS
Tagasi üles