Viljandlane sprindib Euroopa tipu poole

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Tony Nõu alistas 60 meetri jooksus esmakordselt seitsme sekundi piiri.

​19-aastane Viljandi sprinter Tony Nõu on paari mitmevõistleja ja kaugushüppaja Ksenija Balta kõrval üks vähestest Eesti kergejõustiklastest, kel on väljavaateid pääseda märtsi algul Suurbritannias Birminghamis asetleidvatele sisemaailmameistrivõistlustele.

«Kui Tonyt poleks, siis me, teised, tunduksime Eestis isegi päris head jooksjad,» sõnab naerdes 400 meetri tõkkejooksja Erik Jagor, Tony Nõu olulisim treeningupartner Valter Espe sprindirühmas. «Ma arvan, et ajakirjanikel on, millest talvel tema kohta kirjutada.»

Nõu on pärast 2006. aastal juunioride maailmameistriks kroonitud Marek Niitu teine Maarjamaa kiirjooksja, kelle talent on loonud eelduse läbi murda rahvusvahelisel tasemel. Õigupoolest on ta esimese sammu selle poole juba teinud: suvel Itaalias toimunud kuni 20-aastaste Euroopa meistrivõistlustel teenis ta 400 meetri jooksu kõrgetasemelises finaalis Eesti juunioride rekordiga, ajaga 46,24, neljanda koha.

Kõige asjatundlikumad Eesti spordisõbrad oskasid Nõult oodata küll heal juhul napilt finaali pääsemist, ent kolme järjestikuse võistluspäevaga rekordi kokkuvõttes poolteise sekundiga parandamine üllatas neidki.

«Analüüsisin oma jookse põhjalikult. Kui jõudsin õhtul hotelli, panin muusika klappides mängima ja hakkasin oma sooritust läbi mõtlema. Kuna kasutan joostes palju tunnetust, aitas selline talitamine aegade kärpimisele kaasa,» ütleb Nõu.

Hoovisport Paalalinnas

Olgugi et Tony Nõu kuulub 1998. aastal sündinuna nutiajastu põlvkonda, ei möödunud tema lapsepõlv sugugi päevast päeva ekraanide ees passides. Õues jalgpalli, korvpalli ja kõiksuguseid muid mänge mängis ta Paalalinnas kogu noorusaja.

«Ema suunas mind kiiresti ka trennidesse,» räägib spordimees. «Nelja-viieaastasena käisin poiste üldarengu trennis, kus õppisin hundiratast tegema ja pea peal seisma. Algklassides käisin ühe aasta kergejõustikutrennis – mängisime seal palju rahvastepalli – ja kaks aastat jalgrattatrennis. Olin rattasõidus isegi päris hea, võitsin palju medaleid. Aga seal läksid koormused nii suureks, et otsustasin midagi muud proovida.»

Nii jõudis Nõu kolmandas klassis võrkpalli juurde.

«See ala sobis mulle. Tegutsesin diagonaalründaja positsioonil, sest mu vastuvõtt oli jube kehv,» kõneleb muiates mitmekülgne jooksja. «Enim arenesin just üheksandas klassis, kui olin Audentesesse õppima pääsenud ning treenisin teiste seas koos Karli Alliku, Kevin Saare, Oliver Orava, Markkus Keele, Robert Viiberi, Stefan Kaibaldi ja Markus Uuskariga.»

Toakaaslane kutsus

Viljandi-aegadel muu hulgas praeguste tipptreenerite Urmas Tali ja Argo Araku treeningrühmadesse kuulunud Tony Nõu võrkpallurikarjääri lõpetas kümnendas klassis seljalüli defekt, mis oli kaasa sündinud ega lasknud enam hüpata.

«Tahtsin Audenteses sporditegemist väga jätkata ja otsisin selleks võimalusi,» meenutab Nõu. «Mu kergejõustiklasest toakaaslane Sten Ander Sepp osales 2014. aasta detsembris Audentese jõuluvõistlusel ja kutsus mind kaasa. Mõtlesin: miks mitte proovida, joosta mulle ju meeldib? Jooksin 60 meetris üsna kehva aja, 7,58, kuid algus oli tehtud.­»

Seejärel käis Nõu kuu aega Janek Õiglase treeneri Sven Andresoo juures kõrgushüpet harjutamas, sest too oli teadlik tema heast hüppevõimest.

«Tegelikult sai juba esimeses trennis selgeks, et kõrgushüppajat minust ei tule,» nendib Nõu. «Edasi läksingi Espe sprindipunti ning tegelesin 100 ja 200 meetri jooksuga, kuni lõpuks poolteist aastat tagasi hakkasin 400 meetrile keskenduma.»

Pikimal sprindidistantsil avaldus viimaks maksimaalselt ka Tony Nõu teine suur pluss andekuse kõrval – sihikindlus ja töökus. Just need on asjad, mille poolest erinevad Valter Espe kaks andekamat hoolealust Tony Nõu ja Marek Niit ilmselt enim.

Lõigutrenne, mis silme eest mustaks võtavad, kannatab Nõu hästi. «Mul iiveldab pärast trenne päris tihti, aga see võib olla tingitud mu iseloomust. Olen maksimalist: pean kõike võimalikult palju ja hästi tegema.»

Nõu sõnul on treener Valter Espe kõrval olnud just jooksja Jaak-Heinrich Jagori noorem vend Erik Jagor tema suurim edasiviija. «Tänu temale suudan ma treeningutel nii palju pingutada. Üksi oleks raskete lõigutrennide kannatamine mõeldamatu. Trennides teeb Erik mulle tihti äragi. Meil on üleüldiselt väga hea treeningurühm, kus hoiame üksteisel raskete trennide ajal tuju üleval.»

Sihib Niidu rekordit

Nüüd aga tagasi loo alguse juurde. Birminghami maailmameistrivõistluste norm on 46,70. Arvestades, kui palju on Tony Nõu üksnes viimase poole aastaga kõikide näitajate poolest edasi läinud, peaks mulluse sisetippmargi 47,84 sekundiga löömine olema igati reaalne.

«Kui ma normi alistan, on kõik hästi, aga kui seda ei juhtu, pole ka midagi hullu, sest mu peaeesmärk on tänavu ikkagi suvisel Berliini EM-il alla 46 sekundi joosta ja ehk isegi Niidu Eesti rekordit 45,74 rünnata,» ütleb ta.

Nõu kasutas võimalust ja õpib Audenteses maksimaalse aja, viis aastat. Tuleval sügisel pärast gümnaasiumi lõpetamist siirdub ta aga Valter Espe soovitusel USA tippülikooli Nebraskas.

Hooaja avastardi teeb Nõu täna Tallinnas 60 meetri distantsil, maailmameistrivõistluste normi läheb ta aga jahtima veebruari keskel Eesti meistrivõistlustele.

«Loodetavasti on Jaak-Heinrich Jagor selleks ajaks vigastusest taastunud ja saab mulle konkurentsi pakkuda. See on äärmiselt oluline, et keegi sulle teisel ringil kuklasse hingab,» lisab Viljandi välejalg, kes loodab kunagi väljas 45 sekundi piiri alistada.

Tagasi üles