Hakkan ilusaks, targaks ja osavaks. No vähemalt proovin

FOTO: Kristi Markov

Aasta lõpus minnakse üpris ülemeelikuks kätte. Lastakse taevasse rakette, süüakse nagu näljastreigi lõpetanud lumeinimene ja, mis kõige hullem, jagatakse lubadusi. Suuri ja väikseid, asjalikke ja jaburaid. Sellega, kas nende täitmisest ka miskit välja tuleb, aastavahetusel pead ei vaevata. 

Vaev ja valu saabuvad siis, kui uus aasta nuiana otsa ette lajatab ning südametunnistus hinge pitsitama hakkab. Ja kui säärase pinge all mõni rumala peaga välja hõisatud mõte täitmisele pöörataksegi, juhtub tihtilugu, et ettevõetud tee jääb pooleli ja lubadus pannakse järgmist aastanumbri vahetumist ootama.

FOTO: Kristi Markov

Kallis, kus mu hantlid on?

Oma füüsilise vormi peale mõtleb aeg-ajalt iga inimene. Need, kes väidavad, et on kehaga rahu teinud või ei näe põhjust täiuslikku taiest torkida, ajavad pada. Tõsi, muretsema kipuvad pigem need, kel on selleks kõige vähem põhjust. Teisalt, kui sa üle oma kõhu ei näe, ega siis saagi teada, kas sääremarjad on kenasti trimmis või mitte. 

Rippuv nahk, vallatud lotikesed ja kuuspaki asemele sebitud üksvaat kerkivad pinnale ennekõike rannahooaja ootel, ent kui suurem osa detsembrist on veedetud tugitoolis, verivorst suunurgas mustamas ja pea punnitamas põhjusi, miks mitte «Jõulutunneli» kaudu abivajajatele raha annetada, tekivad ka süümepiinad. Sest terves kehas on terve vaim. Ja et keha terve oleks, tuleb teda liigutada.

Seepärast hõiskab nii mõnigi Leo või Lea, et soetas kodulinna jõusaali kuupileti ning hakkab uuel aastal mööda jooksulinte rühkima ja hantlitega žongleerima. Esimestel nädalatel ongi pungestajad peegelseinte servas oma peaaegu täiuslikke kehasid vormimas, siis piirduvad nad spordikeskuse saunakompleksi külastamisega ning enne kuldnokkade saabumist käib põhiline võimlemine juba grillil susisevate karbonaaditükkide kõrval. Aga pole hullu, aasta pärast jälle!

FOTO: Kristi Markov

Ühe mehe vana on teise uus

Mis see inimese elu muud on kui asjad, asjad, asjad ja keerulised suhted liigikaaslastega, eks ole. Asjad kogunevad aastatega ning tüütavad lõpuks ära ja hakkavad igal sammul jalgu jääma. Üsna samasugused lood on suhetega. Siin tulebki appi vana hea aastavahetus, kui kõik halli, kulunu ja hinge kriipiva saab jätta eilsesse ning alustada uut aastaringi puhtalt valgelt lehelt.

Niisugust puhastust annab võtta maru rahulikult, aga võib ka täitsa hulluks minna. Kui mõnele piisab elutoas tugitooli liigutamisest ja nähtavale ilmunud vaipa surutud jälgede jõllitamisest, siis teine ei peatu enne, kui on lisaks autole ja elamispinnale uute vastu vahetada saanud ka pere ja sõbrad.

Ega sellised mastaapsed aktsioonid ilma kõrvalnähtudeta kulge. Miks ei peaks uuele elukaaslasele meeldima, kui teda järjekindlalt Milviks kutsutakse? Äkki selle pisiasja tõttu, et tema nimi on Leili? Samuti võib üsna tüütu olla, kui õhtul töölt koju sõites põrutate autopiloodiga Peetrimõisa poole, kuigi uus kodu asub Paalalinnas. Ja no kui uuel aastal uue hooga alustanud tegelinski suudabki uue lapse kogemata esimese raksuga õigesse trenni viia, siis hädaga keset magamistuba seistes ja nuputades, kus tualett asub, võivad küll käed rüppe vajuda ning hetk enne musta masendust ja pükstevahetust üle huulte lipsata «Miks ma küll lihtsalt tugitooli ei nihutanud ...».

FOTO: Kristi Markov

Aurutatud brokoli ja salapirukad

Verivorst, sealiha, sült, rulaad, sink, verivorst, sink, rulaad, sealiha, sült, verivorst, verivorst, sink, rulaad, sink, sealiha, sealiha, sealiha ... No umbes selles võtmes pool jõulukuud keskmisel eestlasel mööda läheb. Süüa vaaritab eestlane oma kodus, maitseelamusi lisandub sugulaste ja sõprade pool külas olles, vahele sätitakse mõni söömaorgia kolleegidega. Isegi toidukohtades pole pääsu, sest detsembris on päevapakkumiseks jõulupraad. Pole siis mingi ime, kui pärast kõiki neid pidustusi ja bakhanaale kaalule astudes suure ehmatusega «Rui!» röögatad ja häbist õhetades külmikule süüdistava pilgu heidad. «Kurat, aitab! Siitmaalt!»

Õnneks on jõuluroogadest korralik kopp ees ja nii lendavad ilma suurema kahjutundeta prügikasti kõik poolikutest rosoljekaussidest kuni noaga auklikuks songitud pasteedivormideni. Minema see rasvane heeringas! Käigu kus kurat need maksahaige silmi meenutavad täidetud munad! Surm seapekile!

Kui revolutsioon külmkambris on edukalt seljataga, tassib dieedile truudust vandunud lubaduseloopija elamise täis kõikvõimalikke puu- ja köögivilju ning jääb, käed puusas, keset kööki seisma. Mõne päeva jagu võib ta tõesti seedimist aurutatud brokolite ja peedihummusega ehmatada, aga enamasti kipub entusiasm raugema ning poes satub rohelise kraami kõrval ostukorvi mõni kutsuva glasuuriga saiake. Õnneks on aasta alles noor ja põhjusi uuesti dieediga alustada tuleb veel oi kui mitu.

FOTO: Kristi Markov

Tarkus tarviline vara

Mida Anu ei õpi, seda Juku ei tea ja lõpuks sureme ikka lollina. See on üks, mis kindel. Ehkki inimene on laias laastus poolikuks jäämise paratamatusega leppinud, viskab iseenda saamatus tal aeg-ajalt karva turri ja sunnib arutult rapsima. 

Lubadused uusi tarkusi omandada on kõige vilkamad üle huulte hüppama neil, kel koputab uksele keskeakriis. Juhtub selline õrnas eas inimhing kogemata nägema dokfilmi Urmas Otist, kes enne neljakümneseks saamist teatas, et elu kõrghetked on selleks ajaks seljataga, ja tagajärjed on kiired tulema. Jõuab vaevalt uus aasta esimesed argipäevad öödeks põletada, kui õpihimuline lubaja on end kirja pannud prantsuse keele internetikursustele, fotoringi, kokanduskoolitustele ning tantraseksi õpituppa. 

Ega enese täiendamises ole iseenesest midagi kriminaalset. Nõukaajal omandatud kooliharidus ja parteipiruka maitsega töökohad on ajast ja arust ning selleks, et õitsvas turumajanduses ellu jääda, tuleb osata ka internetipanka kasutada ja ID-kaardi sertifikaate uuendada. Lihtsalt häda on selles, et teises nooruses tarkuse taganõudjad jäävad uute teadmiste omandamisel pahatihti ühe kuhja otsast teise otsa hüppama ning päriselt selgeks ei saa midagi. Põhjus lihtne: nad pole rahul selle elunatukesega, mis kipub käest libisema. Ning kui siis end kokku võtta ja peas hüplevaid muremõtteid kuidagi karjatada ei mõista, ei hakkagi kunagi rahul olema.

FOTO: Kristi Markov

Ärge te meil mulle sigaretti pakkuge!

Suitsetamine ja napsitamine pole kindlasti ajaviited, mida terviseajakirjade esikaanel reklaamitaks. Alati leidub küll vanaonusid, kes on teinud kogu elu kolm pakki Priimat päevas või joonud koos hommikuse kohviga ära pudeli Vana Tallinna, ja elanud laastava eluviisi kiuste 130-aastaseks. Statistika aga ei valeta ja nii pole mingi saladus, et tegusa kopsuvähi ja mahlaka maksatsirroosi abiga viskab igal aastal lusika nurka tuhandeid eestlasi.

Olgugi et me anname endale aru suitsetamise ja joomise kahjulikkusest, kipuvad mustad uudised ja numbriread lõbusas seltskonnas ununema. Tegelikult on ju taevalik tunne, kui toeka prae kõrvale visatud pitsike jääkapis venivaks siirupiks jahutatud viinakest söögitoru mööda tulise jutina alla valgub. Mäherdune keemiline vingerpuss! Ja oh mis nauding on mõnusalt suriseva peaga semude seltsis sigaret süüdata ja esimene pahvak tihket tossu kopsudesse vinnata! Mis kuramuse surm? Elame veel!

Et me räägime ikkagi meelemürkidest, on neist loobumisega seotud lubadused paraku kõige vähem tõsiseltvõetavad. Neid loobitakse tihtilugu kas promillide mõju all või järgmisel hommikul kägaras pead valutades. Nii joove kui pohmell lähevad aga mööda. Kes mäletab ja viitsib, kimub oma suitsukest mõnda aega salaja nurga taga. Tõenäolisemalt ootab aga ees järgmine pidu ning vabanduse «Ma olin ju täis» saatel võib jälle näpud püsti lüüa.

Tagasi üles