Kas vastandumine või konstruktiivne koostöö?

FOTO: Erakogu

Urmas Suik

NII EESTI KUI VÄIKESTE eranditega kogu maailma poliitikas domineerib vastandumine. Aga kas toimetada ei võiks hoopis konstruktiivse koostöö vaimus?

Eriti jõhker võitlus käib suurriikide vahel maailmas mõjusfääride kinnistamise nimel. Euroopas pärast teise maailmasõja tapatalguid majanduskoostöö alusel tekkinud Euroopa Liit on silmatorkav erand. Paraku näib see liit suurtele impeeriumiihalusega riikidele pinnuks silmas olevat.

Lisaks meie idanaabrile ei ole oma vastumeelsust Euroopa Liidu suhtes varjanud USA praegune president Donald Trump. Seda võib mõista: hulga lihtsam on pisikesi üksteise vastu välja mängides manipuleerida.

Oma panuse rahumeelse Euroopa Liidu lammutamisse annavad Brexiti eestvedaja Nigel Farage’i tüüpi, valijate hääli püüdvad manipulaatorid liidu sees. Suurbritannia eraldumisest populaarsuspunkte püüdvad poliitikud on oma eesmärgi saavutanud: tahtsid iseseisvaks saada, head teed neil minna.

EESMÄRGI NIMEL ON sellistele mängudele võimalik mitmesuguseid õilsaid pealkirju külge kleepida. Natsid nimetasid seda ülemaailmse juudiplutokraatia vastaseks võitluseks, nõukogude kommunistid kasutasid ülemaailmse rahvusliku vabastusvõitluse ja võrdõigusluse lipukirja.

Tänapäeval näib hästi toimivat võitlus ülemaailmse demokraatia ja inimõiguste eest. Meenutagem Iraagi vabastamist S¸adda¯m H¸usaynist ja kaose tekitamist Liibüas.

Suure tõenäosusega võib samasse ritta paigutada kõik niinimetatud värvilised revolutsioonid. Reutersi ajakirjanik Peter Conradi annab oma raamatus «Kes kaotas Venemaa» teada, et pole kahtlust rollis, mida etendasid lääne poliitikud neis revolutsioonides protestijate julgustamisel. Conradi väidab, et üks heldemaid annetajaid oli George Soros, kes ühendas Ukraina demokraatia toetamise oma märkimisväärsete kaubanduslike huvidega selles riigis.

Samast kirjatööst võime lugeda autori arvates Vene luure pealtkuulatud telefonivestluse salvestist, kuidas USA riigisekretäri abi Victoria Nuland ja USA suursaadik Ukrainas Geoffrey R. Pyatt panevad kokku Ukraina valitsust. Tuleb tuttav ette.

Nagu me oleme lugenud: kõikide nende eesmärkide nimel on tapetud suur hulk rahulikke, mitte milleski süüdi olevaid elanikke ja miljonid inimesed on kaotanud kodu. Suur hulk rahvusvaheliste organisatsioonide funktsionääre tegeleb neile uue peavarju ja elatusvahendite otsimisega.

Mõned neist koduta jäänuist on ka meie hulka jõudnud. Tõsi on seegi, et väga kaua pole nad siin peatunud.

NII PALJU SISSEJUHATUSEKS. Tulgem koduste asjade juurde.

Kas meie riiki valitsevate parteide vahel peab olema igipõline vastasseis? Peaaegu kõik vabanemisjärgsed aastad on end paremerakondadeks nimetavatel seltskondadel õnnestunud marssalikeppi oma käes hoides kõikides maailma, sealhulgas Eesti hädades venelasi süüdistada. Keskerakonna koostööleping Venemaa riigiduumaga on nagu kaigas, millega oponendile igal sobival ja mittesobival hetkel virutada. Ja ega Keskerakond ole ise ka väga otsustusvõimelisena välja paistnud.

USA presidendi hiljutise Jeruusalemma-teemalise avalduse taustal tuleb nentida: ega meie teiste poliitikute elugi kerge ole. Ühelt poolt tahame rõhutada Euroopa Liidu ühtseid seisukohti ja teisel pool on tahtmine Valge Maja suunas truualamlikkust üles näidata.

Meie viimase mõnekümne aasta maksukorralduse ülistamine on Reformierakonna opositsiooni sattumise järel tema peamine argument oma võimuloleku edukuse tõestamiseks. Mitme selle koostaja nõukogudeaegset minevikku meenutades võime tõdeda, et sama veenvalt tõestasid mõned neist sotsialistliku plaanimajanduse eeliseid läänemaailma vaba ettevõtluse ees. Tasub vanu ajalehti sirvida.

Suurte Euroopa partnerite populistlike liikumiste eeskujul on tõusvaks trendiks saanud mitmesuguste rahvaste «vabastajate» eest põgenevate pagulaste hordide logistiliste probleemidega seotud küsimuste lahendamisele vastandumine. Soomes elas 1940. aastal 3,77 miljonit elanikku, praegu elab seal ligikaudu viis ja pool miljonit inimest. Mis te arvate, kas need peaaegu kaks miljonit juurdetulnut on ka perussuomalaiset (põlissoomlased)? Sündimusega on seal lugu sama mis meil: väga palju põlissoomlasi juurde ei sünni.

Kõige mõttetum on poliitiline vastandumine omavalitsuste tasemel. Erinevalt riigist on linna või valda võimalik juhtida sarnaselt korralikult toimiva ettevõtte elu korraldamisega. Omavalitsuse eesmärk peab olema piirkonna elanikele võimalikult kvaliteetse teenuse osutamine. Igasugune jahumine parem- ja vasakpoolsusest on valla või linna tasemel mõttetu loba.

Kui keegi räägib, et omavalitsust on parem juhtida, kui omad parteivennad ja -õed valitsevad riiki, siis see võib tõele vastata, aga seda nimetatakse onupojapoliitikaks, et mitte öelda poliitiliseks korruptsiooniks. Väljavalitud – ükskõik mis parteisse või valimisliitu nad ka ei kuuluks – hoolitsegu selle eest, et tänavad oleks korras, lapsed saaksid koolitatud ja abivajajad saaksid abi. Mitte võimu sehkendamine mingi kliki kätte, vaid toimiva linnavõimu kokkuseadmine võiks olla valimistejärgne tähtsaim ülesanne.

Omavalitsusjuhi kabinet ei ole koht, kus oma parem- või vasakpoolsust reklaamida. Ja ega selles kabinetis väga suuri võimalusi raha ümberjagamiseks või mittejagamiseks oma parteimeelsuse väljendamiseks olegi – suuremal osal riigikassast tuleval rahal on silt küljes.

Meil on kogu iseseisvusaja vältel proovitud järgida opositsiooni ja koalitsiooni vastasseisul põhinevat poliitilist süsteemi. Ehk peaks kõikide väljavalitute eesmärk olema oma piirkonna asukate elutingimuste korrastamine, mitte võitlus konkurendi kukutamiseks?

Uues Viljandimaa omavalitsuste reas (palju meil neid enam ei ole) on hea näide olemas. Põhja-Sakala vallas on juhtimisse kaasatud kõik valituks osutunud poliitilised jõud. Andku jumal neile jõudu järgmisel neljal aastal selle katse tulemuslikkust tõestada.

Tagasi üles