Ka maal elades saab maailma maitsta

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Brüsselis oli Kadri Linderi üks soov näha euroliidu institutsioone seestpoolt. Pildil paistab tema tagant Euroopa Komisjoni hoone, kus leidis aset keelelugude võistluse autasustamine.
Brüsselis oli Kadri Linderi üks soov näha euroliidu institutsioone seestpoolt. Pildil paistab tema tagant Euroopa Komisjoni hoone, kus leidis aset keelelugude võistluse autasustamine. Foto: Liisi Seil

Nädal tagasi, emadepäeval astus viljandlanna Kadri Linder Tallinnas lennukile, et minna üleeuroopalise keelelugude võistluse autasustamisele. Koos temaga lendas

Brüsselisse lapsuke, kel on sündimiseni aega veel kaks kuud.

Muidugi oli tulevane ema ärevuses, sest õnnistatud seisundis lennureisile asuda oli riskantne. Ta oli enne seda hoolikalt tervist jälginud ning küsinud koguni arstilt tõendi.

Sellel seisis: «Lubatud lennata. Raseduse suurus 31 nädalat.» Mõistagi vormistas naine ka maksimaal­se tervisekindlustuse.

Kindlust andis seegi, et praegu juba poolteiseaastase tütre Kristina kandmise ja ilmale toomisega polnud Kadri Linderil olnud mingeid muresid. 28-aastane Kõpu metsade vahel üles kasvanud naine uskus, et tervis ei vea teda alt ka seekord.

Et iga riigi võitja sai endaga kaasa kutsuda ajakirjaniku, otsustas ta kasutada sedagi võimalust, sest nii oli turvalisem reisida.

Ette rutates võib öelda, et noore ema reis kulges rõõmsalt ja rahulikult.

Mõte ootas kirjapanekut

Kui Kõpu põhikoolis õpetajana töötav Kadri Linder oktoobris kõnealusele võistlusele oma kirjutise saatis, ei osanud ta muidugi veel aimata, et auhinnatseremooniale tuleb sõita «kahekesi». Kooli direktor edastas inglise keelt ja arvutiõpetust andvale Kadri Linderile e-kirja, mis kutsus osalema Euroopa Komisjoni väljakuulutatud võistlusel «Tongue Stories» («Keelelood»).

Teadet lähemalt uurides avastas õpetaja, et võistlus polnud mõeldud lastele, vaid hoopis üle 18-aastastele osavõtjatele.

Osalejatelt oodati lugusid, millist kasu nad on saanud võõrkeeleoskusest ning mismoodi keeleõppele lähenenud. Ettevõtmisega sooviti soodustada ja reklaamida võõrkeeleõpet.

«Mul hakkas mõte kohe tööle ning järgmisel päeval panin loo teele. Olin Eestist esimene, kes kirjutas,» jutustas Kadri Linder lennukitoolis istudes.

Õpetaja seletas, et võistlusele saadetud kirjutise idee oli tal peas mõlkunud juba ammu ning nüüd avanes tal võimalus see välja öelda. Kadri Linder kirjutas, et kuigi sageli peetakse inglise keele oskust piisavaks välismaalastega suhtlemise vahendiks, jääb temale sellest väheks.

«Reisides püüan alati õppida mõne sõna kohalikus keeles,» seletas ta oma võistlustöös. «Need võivad olla kas või tavalised «tere» ja «head aega», «tänan» ja «palun». Kohalikus keeles õpitud sõnad aitavad mul ennast sel maal paremini tunda. Saan need nagu suveniirid tasuta koju kaasa viia.»

Konkurents oli väike

Loo ära saatnud, unustas õpetaja võistluse mõneks ajaks. Alles 28. veebruaril, kui oli lugude ärasaatmise tähtaeg, avastas ta, et internetileheküljele www.tonguestories.eu oli ilmunud kaheksa Eestist pärit tööd. Ühtekokku laekus võistlusele 564 lugu 31 Euroopa riigist.

Oma riigis arvati võitjaks need kirjutised, mis olid kogunud internetis rahvahääletusel kõige rohkem hääli ning pälvinud ka žürii heakskiidu. Võidutööde autorid kutsuti Euroopa Komisjoni hoonesse autasustamisüritusele, kus pidi välja kuulutatama ka kolm üleeuroopalist võitjat.

Kadri Linder tunnistas, et võit tuli talle üllatusena. Naise kirjutisele oli antud 279 häält, kuid need polnud tuttavatelt: tema lähedased ei teadnud võistlusest midagi.

«Mulle tundub, et Eestis tehti sellele väga vähe reklaami. Seda näitas ka osalenute nappus,» nentis naine. «Kas oleksin võitnud ka siis, kui Eestist oleks kirjutatud 80 lugu, ei saa ma kahjuks kunagi teada.»

Unistab maal elamisest

Kadri Linderit võib pidada üsna tavaliseks, kuid ometi eriliseks inimeseks. Ta on sündinud ja kasvanud Kõpus ning lõpetanud sealse põhikooli. Toonastest õpetajatest, matkadest ja üritustest on tal palju häid mälestusi.

Järgnesid õpingud Viljandi maagümnaasiumis ja Tartu ülikoolis. Kadri Linder teadis juba varakult, et tahab saada inglise keele õpetajaks. 2000. aastal asus ta ülikoolis õppima kasvatusteadusi, kuid inglise keele lisaeriala andis talle õiguse õpetada põhikoolis ka võõrkeelt.

Kodusesse Kõpu kooli tuli Kadri Linder inglise keele õpetajaks 2007. aasta sügisel. Ta töötas lapsepuhkusel olija asendajana sel kohal kaks aastat, kuni ise beebiga koju jäi.

Noore pedagoogi juhendada jäid ka arvutiõpetuse tunnid, mille andmist alustas ta uuesti eelmisel sügisel. Siis hakkas ta lastega osalema ka rahvusvahelistes e-twinningu projektides, tänu millele käis aprillis Budapesti e-twinningu aastakonverentsil. Eestis valiti 56 õpetaja hulgast loosiga kolm, kes sinna pääsesid, ja Kadri Linder sattus õnnelike sekka.

Kuigi viimasel ajal on naine laste sündimise ja kasvatamise tõttu õpetajatööga vähem tegelnud, ei plaani ta Kõpu põhikoolist nii pea lahkuda. Vastupidi: seni Viljandis kahetoalises korteris elanud noor pere ostis hiljuti Kõppu maja ning plaanib sinna kolida.

«Kui seni käisin mina Viljandist Kõpus tööl, siis nüüd hakkab elukaaslane Kõpust linna sõitma. Kokku teeb see sama,» naeris õpetaja.

Väikses maakohas elamine teda ei hirmuta. «Olen perekeskne ja mulle piisab mõnest heast sõbrast. Pealegi on sõbrad kõik mööda Eestit laiali,» rääkis ta. «Maal on lastel turvalisem, seal kasvavad nad stressivabas keskkonnas. Kõpu koolist saab hea hariduse ning vajaduse korral võin nad ju Viljandisse huviringi viia.»

Peale koolitöö loodab noor naine tegevust leida Kõpu renoveeritud mõisa tutvustades. Kadri Linder on juhtinud seal vajaduse korral võõrkeelseid ekskursioone, sest saab hakkama nii inglise, saksa, vene kui soome keelega. Enda jutu järgi on ta keelegurmaan.

Gurmaanide kokkutulek

Nagu hiljem Brüsselis selgus, oli «Tongue Stories» lõpuüritus säärastele gurmaanidele täpselt õige koht. Kuigi keelelugude võistlusest teadis igal maal hämmastavalt vähe inimesi, moodustus võitjatest tore multikultuurne rühm.

Kohal olid 28 riigi parimate lugude autorid. Puudusid Taani, Küprose ja Liechten­steini esindajad, sest neis maades oli võistlusele saadetud vaid üks töö, mistõttu võitjad jäid välja kuulutamata.

Huvitav kokkupuude oli Eesti esindajatel keelegurmaanlusega juba saabumise järel. Õhtusöögi ajal istus meie lauda 30-aastane ungarlane Norbert Kiss, kes lausus sulaselges eesti keeles: «Tere, mina olen Ungarist.»

Tuli välja, et Norbert Kiss oli kodumaal õppinud soome-ugri keeli, sealhulgas ka eesti keelt. Ta üllatas meid pidevalt mõne huvitava fraasiga. Tšehhis IT-spetsialistina leiba teeniv ungarlane valdab paljusid teisigi keeli.

Samal õhtul tutvusime tšehhi tudengi Michaelaga, kes õpib psühholoogiat ning annab selle kõrvalt kõhutantsutunde. Temalgi on suus mitu võõrkeelt.

Tutvuste sõlmimine jätkus terve järgmise päeva, kui leidis aset Brüsseli

linnaekskursioon. Seal olid iiri noormees, kes soovib saada hispaania keele õpetajaks, Hollandist pärit emakeeleõpetaja, norra noorsootöötaja ja sloveenist reporter, kes oli hiljuti alustanud vene keele õpinguid. Olid ka Prantsusmaale pruudi juurde kolinud soomlane ning inglanna, kes elab abikaasa juures Norras.

See oli rahvaste paabel, keelelugude eurovisioon!

Kohtumine kulmineerus teisipäeval, kui ühes Euroopa Komisjoni koosolekusaalis leidsid aset lühike konverents ja auhinnatseremoonia. Sõna võtsid tähtsad tegelased, kes tutvustasid Euroopa Liidu keelepoliitikat, hariduse tõhustamise meetmeid ja noorte liikuvuse projekti.

Võõrkeelte õppimise ja kasutamise kogemusi jagasid ansambli Vaya Con Dios solist Dani Klein ning tuntud tšellist David Cohen.

Lõpuks hakati auhindu jagama. Moderaator Damian Horner kutsus võitjad ükshaaval saali keskele, kus nad said klaaskuuli peidetud kella, diplomi ning hariduse ja kultuuri valdkonna direktori Jan Truszczyński käepigistuse. Selgusid ka kolm üleeuroopalist võitjat, Norbert Kiss Ungarist, Marie-France Detremmerie Belgiast ja Sandra Costa Portugalist.

Taas lennukis ja teel Tallinna poole, pärisin Kadri Linderilt, mis tundeid see käik temas tekitas.

«Autasustamine oli mulle teisejärguline,» tunnistas naine, käed kaitsvalt ümber ümmarguse kõhu. «Suurema elamuse sain multikultuursest seltskonnast, kellega kolm päeva veetsime. Mulle meeldib vahetu suhtlemine, kus kõik julgevad üksteisega rääkida ega pelga eksida. Mõistsin, et ma pole ainuke keelegurmaan, vaid leidub teisigi samade huvidega inimesi.»

Õpetaja kinnitas, et hakkab koolitööle naastes kindlasti rohkem rahvusvaheliste projektidega tegelema.

«Kuid nüüd lähen hea meelega tagasi, sest lõpuks on ikka hea koju jõuda,» lausus ta.
Tallinnas astus Kadri Linder jälle kenasti ühes tükis lennukitrepist alla. Elukaaslane Margus juba ootas teda parklas.

ARVUD

Fakte keelelugude võistluse «Tongue Stories» kohta
• Võistlus korraldati esimest korda.
• Selles osales 564 inimest 31 Euroopa riigist.
• Internetis anti lugudele 14 212 häält.
• Selgitati välja 28 rahvuslikku ja kolm üle­euroopalist võitjat.
• Peale võitjate sõitsid Brüsselisse veel kolm loosi tahtel valitud veebihääletajat: Itaaliast, Bulgaariast ja Eestist.
Allikas: korraldajad

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles