:format(webp)/nginx/o/2018/01/08/7469961t1ha69a.jpg)
Eesti on e-riik ja see tähendab palju toimetamist arvutis. Varsti pole oskusest ajada asju interneti teel vabastatud enam keegi. Aga arvutioskus pole ju ainult kohustus. Arvuti võib valmistada ka puhast rõõmu ja olla sõbra eest, nagu märkis Marelli Kuum.
«Ma ei ütleks, et oskan arvutit väga hästi, aga mu tütar on kaugel maal ära ja sellepärast tean neid asju,» tähendas 83-aastane viljandlane ning kiitis Skype’i, mis võimaldab tal iga päev suhelda Kanadas viibiva tütre, väimehe ja kahe lapselapsega. «Meil on ka Messengeris family-grupp. Sinna me kõike kogume.»
Üks lapselaps on pannud sinna imeilusaid pilte, varem Austraaliast ja nüüd Kanadast, aga ikkagi on just Skype Kuuma sõnul see, milleta ta enam hakkama ei saaks. «Ma ütlen tütrepoegadele ikka, et ma tahan näha ka, kui pikaks nende habemed on kasvanud!»
Tallinnast Viljandisse kolinud Marelli Kuumal on siin omajagu tuttavaid ja sõpru, aga nood enamasti suured internetikasutajad pole. «Keda ma majast tean, need ei taha väga. Ikka aetakse see vanaduse süüks ja öeldakse «Mis õppija mina enam olen!». Või siis lihtsalt pole arvutit.»
Ka temal endal on arvuti olnud vaid viimased neli aastat, aga see on naabruskonna tähelepanu köitnud. «Nad käivad ikka vahel vaatamas,» lausus ta muiates. «Üks sõbranna näiteks tuleb ja tahab näha neid pilte, mida mu lapselaps on saatnud – ta on mul hästi hea pildistaja.»
Siis koos vaadataksegi, nii et Marelli Kuum klõpsab pilte edasi.
Nende piltide üle on vanaema eriti rõõmus. «See on ju nii hea, et nad neid sinna gruppi üles panevad,» lausus. «Ju nad teevadki seda suuresti just minu pärast.»
Kõiki neid pilte ja jutte jagab vanaproua ka oma väimehe emaga, kes tal vahetevahel Viljandis külas käib. «Aga harva käib,» märkis ta. «Kui mul sügisel sünnipäev oli, tegime plaani, et saame juba hommikul kokku ja vaatame kõik üle, mis vahepealsel ajal on saadetud. Muidu tema ei tea neist midagi ju.»
Üldiselt on on Eestis eakate huvi arvuti vastu kasvanud. Statistikaameti andmetel on vanem põlvkond viimase kümne aasta jooksul hakanud märgatavalt rohkem internetti kasutama. 65–74-aastaste seas on see protsent tõusnud mõne aastaga kümnelt 44-le. 2014. aastal kasutas internetti neli selles vanuses inimest kümnest.
Arvuti- ja internetihuvi kasvu eakate seas võib täheldada ka Viljandimaal. Viljandi linnaraamatukogu internetipunktis käib teiste seas arvestatav hulk eakaid.
«Varem oli neid vähe, kuid viimasel ajal üha rohkem,» lausus linnaraamatukogu juhataja Reet Lubi ning lisas, et internetipunktis käib iga päev 25–50 inimest. «E-riik ju nõuab neid oskusi. On ka neid, kel endal on küll kodus arvuti olemas, aga see pole piisavalt turvaline, puudub näiteks viirustõrje, ja nad ei julge kodus kõiki toiminguid teha.»
Lisaks sellele on Lubi sõnul väga palju neid, kes paluvad mingil moel abi. Raamatukogu pakub juba mõnda aega ka individuaalse nõustamise teenust. Tuleb vaid end ette registreerida ja siis saab maja töötajaga eraldi ruumis arvutikasutamist õppida.
«Mõned käivad üksinda, mõned sõbrannaga kahekesi ja seal tõesti juhendatakse, kuidas teha näiteks e-posti aadressi, kuidas kirja saata ja sellele manust lisada, kuidas ID-kaardiga allkirja anda ja pangaülekannet teha või kuidas Skype’i kasutada. Kõik sellised lihtsad asjad,» rääkis Lubi ning märkis, et interneti teel on kõiki neid asju ajada mugav, aga väga paljud lihtsalt ei tea, kust otsast alustada.
Individuaalset nõustamist kasutavad loomulikult rohkem eakad inimesed, aga on ka keskealisi, kes raamatukokku õppima lähevad. «Rahatoimingute puhul on ju hea, kui keegi kinnitab, et nii on õige.»
Kuigi abipalujaid on Lubi sõnul ka arvutisaalis, on koodide ja rahaga toimetamise puhul kindlam end ikka nõustamisele registreerida. «Avalikus internetipunktis on liiga palju silmi ja kõrvu ümberringi. Lisaks kestab nõustamine tavaliselt tund aega, ent inimene, kes on saalis, saab pakkuda vaid lühiajalist abi.»
Marelli Kuuma näitel võib öelda, et ka iseõppimine pole suur kunsttükk, kui on vajadust ja tahtmist. Perekond oli talle juba varem rääkinud, et tal võiks arvuti olla, aga siis polnud tal veel õiget tunnet. «Kui kõik välismaale läksid, oli see paratamatus ja praegu ma üldse ei kujutaks ennast ette ilma arvutita,» lausus ta ning nentis, et tollel masinal, mille ekraan on tal kuvatud televiisorisse, et pilt suurem oleks, on paraku ka vimkasid küljes. «Vahel läheb kohe asi käest ära.»
Õnneks on nendel puhkudel, kui masin katki läheb, abiks Eestis olev lapselaps.
Nagu Marelli Kuum ütles, et kasutab arvutit iga päev kolm-neli korda. «Hommikul teen selle lahti, et vaadata, mis ilmas toimub, ja õhtul enne magama minekut on viimane kord. Isegi ajalehed ja ajakirjad pandi mulle sinna sisse. Neid saan ka vaadata.»
Peale perioodika lugemise ja perega suhtlemise võimaluse pakub arvuti Marelli Kuumale muidki tarkusi. «Näiteks toidutegemise, kudumise ja käsitöö vallas. Ma olen ka hirmus muusikalemb ja kuulan sealt neid lõõtsapoisse.»
Kuuma mõne aja eest siit ilmast lahkunud vanem õde oli ikka nooremat kiitnud: küll on hea, et tema teab kõike ja on kõigega kursis. «See arvuti on mulle ikka niukene sõber praegu!»
Hirmutunnet masinaga esimest korda kokku puutudes Marelli Kuumal oma mäletamist mööda ei olnud. Pigem mõtles ta alguses, et ega ta hakka sellega tegelema. «Aga vaat mismoodi nüüd on. Väimehe ema ütleb ikka veel, et ärgu me temale sellest arvutist üldse rääkigu, aga mina mõtlen küll, et temalgi oleks hea, kui ta näeks kogu aeg, mis neil noortel seal kaugel maal toimub. Ajaga tuleb ikka kaasas käia. Elu on ju palju muutunud.»
Moodsat mobiiltelefoni Marelli Kuumal siiski veel pole. «Aga noh, võib-olla muretsen ka selle ükskord, et saaks ise pildistada ja teistele pilte vastu saata.»
/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)