Kui kevad kätte jõuab ja lumevallid on sunnitud soojade päikesekiirte eest taanduma, tulevad meile külla ülased.
Tiritamm: Ülase perekonna külaskäik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See perekond seab end sisse meie metsades, parkides ja aedades. Varsti pärast lume lahkumist löövad metsa- ja pargialused taas valendama — sedapuhku küll mitte külmapoiste tembutustest, vaid võsaülaste kevadpeost. Sajad ja tuhanded valged õietähekesed jätavad mulje, et lumi kadus üksnes ajutiselt.
Vahel võib lumekaari ja ülaseõisi leida lausa naabritena. Vanad eestlased nimetasidki valge õiega võsaülast külma- või lumelilleks. Õiest allpool hargnevad rohelised lehed meenutavad linnujalgu, nii et võsaülast on hüütud ka haraklilleks ja varesjalaks.
Valgest võsaülasest veidi hiljem puhkeb õide tema sugulane kollane ülane, mille nimi peegeldab õite värvi. Ka kollast ülast on hüütud külmalilleks ja kollaseks varesjalaks ning ega nad ühe pere lastena nime jagamist pahaks pane. Kollasel ülasel on vahel komme oma valgeõielist kaaslast üle trumbata ning kasvatada endale korraga külge lausa mitu säravat õit.
Sellesse perekonda kuulub ka metsülane ehk anemoon, mis meenutab valge õie poolest võsaülast, kuid on temast märksa suurem ja kaetud armsalt pehmete karvaudemetega. Anemoon õitseb hiljem kui teised pereliikmed ning eelistab metsaalustele kuivemaid ja päikselisemaid paiku.
Meie aias peenral kasvab sootuks põnev ülane: tema õis on sinine, justkui oleks see laenatud sinilillelt. Tegu ei ole siiski kevade vingerpussi, vaid võsaülase siniõielise sordiga. Armastavad ju inimesed kasvatada ja aretada imepärase kuju ja värvitooniga lilli, et oleks huvitav ja pakuks silmailu. Ei tea, mis näo oleksid sinistest varesjalgadest kuuldes teinud meie esivanemad.
Et ülaseid on palju ja nad on ühed esimesed, kes meid kevadel oma õitega rõõmustavad, siis nopitakse neid sageli. Kui need lilled kiiresti vaasi ei saa, lasevad nad veeigatsuses varsti pea longu. Ülaseid noppides tuleb teada, et nende mahl on mürgine ning nägu ega silmi nende noppimise järel puudutada ei maksa.
Peale laste armastavad varesjalgu ka sipelgad. Nende lemmikuks muutuvad lilled siis, kui õied on varisenud ning viljad valminud. Ülastele meeldivad sipelgad ka: nood levitavad seemneid ja kannavad neid üha uutesse kasvupaikadesse.
Ülaste pere hõivab meie metsad ja pargid enamasti kevadel ja varasuvel, aga aiast peenralt võib veel hilissuvelgi leida kõrgekasvulist mets-varesjalga meenutavat jaapani ülast. Ehkki pärit kaugelt maalt, on ta leppinud ka meie kliimaga.
Kui juhtub, et isa ja ema teatavad suisa keset talve, et külla on oodata perekond Ülast, tasub neid uskuda: peale paljude teiste taimenimede on eestlased endale perekonnanimeks valinud ka selle lille nime.