Täna tähistas suurt juubelit Eesti vabariigist enam kui kuu aega vanem Ermina Nõmm, kelle sõnul on tema pika ea saladus õnnelik elu.
100-aastane naine viskab nalja: elage ise nii kaua!
/nginx/o/2017/10/25/7249919t1h8fdf.jpg)
6. jaanuar 2018, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõmme sünnipäevale oli tulnud ligi 20 külalisi. Viimased imestasid, kuidas 100-aastane proua käis iseseisvalt trepist üles-alla ning ringi toimetas.
Külalised andsid ajakirjanikule vihiku, kus oli kirjas Nõmme elulugu järgmiselt:
"Leppik Jaan koos abikaasa Tiiuga läksid tsaariajal Venemaale, kuna sel ajal anti uudismaid. Venemaal sündis neil seitse last. Jaani abikaasa suri 1912. aastal. Jaan tuli Eestisse ja võttis uue naise Eliisa Amalie. Mina sündisin nende armastuse viljana 6. jaanuaril 1918. aastal.
Niipalju, kui ma mäletan, pidin palju tööd tegema. Koolis ei saanud käia, oli väga raske aeg. Väiksena pidin ema aitama. Kui suurem olin, tegin metsatööd, vedasin loomi kokkuostu, tassisin raskeid viljakotte vagunisse. Tegin meestega võrdselt tööd.
Pärast sõda, 1946. aastal tulime Eestisse emaga, õdede ja vennaga. Isa suri Venemaal 1939. aastal. Asusime elama Penujast 10 kilomeetrit eemale Kerase tallu. Seal elas minu poolvend Alfred. Alguses olin tema juures, siis sain kolhoosi korteri.
Kolhoosis olin 15 aastat. Nende aastate jooksul pidin tegema igasugust tööd. Algul olin põllutööline, hiljem sigalas. Kolhoosi töö oli raske. Sain osta endale Abjasse maja.
Abjas olin töökojas öövahina. Siis ostsin Pärnusse vana maja, mida hakkasin ümber ehitama. Tol ajal oli materjali saamine väga raske.
Pärnus läksin tööle saapavabrikusse, kus olin kuni pensionini ehk 55-aastaseks saamiseni. Kodus hakkasin käsitööd tegema, lilli kasvatama ja neid turul müüma.
Pärnu maja müüsin maha 2011. aastal ja asusin elama õetütre juurde Viljandi, kus on mul omaette tuba."