Inimesed käisid aasta viimasel päeval järvevees ja tundsid sellest mõnugi

Jorma Joko Jürgens (oranži mütsiga) ja Juhan-Mart Salumäe jäid kaelani vette seitsmeks sekundiks. Foto: Marko Saarm

«Miks ma seda igal aastal teen?!» küsis Jorma Joko Jürgens selge häälega 31. detsembri pärastlõunal hetkel, mil ta oli vööst saati Viljandi järves. Ja kastis end koos saatusekaaslase Juhan-Mart Salumäega silmapilk hiljem kaelani sisse. Järgnesid heledamad hõiked ning Salumäe valju häälega seitsmeni lugemine. Mehed olid enne kokku leppinud, et jäävad just nii mitmeks sekundiks «mulda».

Minut hiljem, olles vahepeal veest välja silganud ning rätiku ümber visanud, hakkas juba soe. Siis oli Jürgensil ka varem õhku hõigatud küsimusele vastus olemas: eks see ikka saavutusrõõm ole, mis juba kuuendat korda 31. detsembril vette kamandas.

«Ühe korra aastas suudan end ikka nii palju kokku võtta, et midagi veidi äärmuslikumat teha,» lausus Jorma Joko Jürgens.