:format(webp)/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
/nginx/o/2016/02/19/5064395t1h474e.jpg)
«Miks ma seda igal aastal teen?!» küsis Jorma Joko Jürgens selge häälega täna pärastlõunal hetkel, mil ta oli vööst saati Viljandi järves. Ja kastis end koos saatusekaaslase Juhan-Mart Salumäega silmapilk hiljem kaelani sisse. Järgnesid heledamad hõiked ning Salumäe valju häälega seitsmeni lugemine. Mehed olid enne kokku leppinud, et jäävad just nii mitmeks sekundiks «mulda».
Tellijale
Inimesed käisid täna järvevees ja tundsid sellest mõnugi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minut hiljem, olles vahepeal veest välja silganud ning rätiku ümber visanud, hakkas juba soe. Siis oli Jürgensil ka varem õhku hõigatud küsimusele vastus olemas: eks see ikka saavutusrõõm ole, mis juba kuuendat korda 31. detsembril vette kamandas.