Eesti metsa kaitseks

Olavi Udam Foto: Marko Saarm

MAJANDUS SEISAB puujalgadel. Selline ütlus on pärit meie headelt naabritelt soomlastelt. Nende majandus sai juba XIX sajandil metsa kui loodusvara kasutamisega ja metsatööstuse tekkimisega hoo sisse. Ning pärast teist maailmasõda saadi jalad taas alla just tänu metsamajandusele ja puidutööstusele.

Metsade majandamine andis hoo ka masinatööstuse ja puidutöötlemise tehnoloogiate arengule. Selles vallas on Soome kindlalt maailma tipus.

Eesti taasiseseisvumise järel oli puit üks meie väheseid kõrge kvaliteediga kaupu. Mets oli kui küpse viljaga põld. Sellega aitas ta meid vaesusest välja.

Nüüdseks on puidukaubandusest välja kasvanud meie enda maailmatasemel puidutööstus. Praeguseks on see arenenud nii kõrgele tasemele, et okaspuupalke toome me sisse Poolast (!). Lisaks ekspordime pigem juba valmis tarbekaupa: puitliiste, hööveldatud ja värvitud viimistluslaudu, mööblit, puitmaju, puit­spooni, tselluloosi, puitkütust ja palju muud.

Ka Eesti puhul peame tunnistama, et meie praegune rikkus toetub olulise määral puutokile.

Kuid mitte ainult! Suur hulk ettevõtmisi muudes valdkondades on saanud algse rahastuse puidu müügiga teenitust. Ja kui paljude inimeste elujärg on saavutatud tänu metsamüügitulule. Kui palju on koolitatud lapsi, parandatud katuseid ... Näen seda enda ümber iga päev.

Ka Eesti puhul peame tunnistama, et meie praegune rikkus toetub olulisel määral puutokile.

METSA MAJANDATAKSE aladena nagu põldugi. Otsused tehakse konkreetse maatüki seisundist lähtudes.

Nii nagu põldudel on oma (põllu)numbrid, on ka metsaaladel oma (eraldise)numbrid. Kuid metsa ei majanda ainult selle konkreetse metsaala (eraldise) põhiselt, vaid tähtis on ka see, mis on selle ala ümbruses. Kõiki metsaalasid saab majandada vaid suurema tervikuna.

Ehk siis: majandatakse (pind)alasid, mitte tihumeetreid. Peamine vaidlus on kujunenud raiemahtude üle, kuid see ei vii meid edasi.

Majandusmetsi on Eestis aastaraamatu «Mets 2016» põhjal umbes 1,75 miljonit hektarit. Meenutuseks: 12 protsenti meie metsadest on range kaitse all ja seal inimesed mingeid tegevusi ei tee, oluliste piirangutega on umbes veerand (24,8 protsenti) ehk kokku 570 000 hektarit, millele lisandub metsaomanike vabatahtlik looduskaitse.

Majandatavatest metsadest on küpseid ja valmivaid ligikaudu kolmandik. Seejuures on palju küpseid lehtpuumetsi. Nende võimalik kasutamine võiks sõltuda eelkõige meie enda puidutööstuse võimekusest kasutada madalama kvaliteediga puitu. Eriti peaksime mõtlema, kuidas kasutada umbes 120 000 hektarit lepikuid, mis praegu juba ise lagunevad ja surevad.

Selline metsade vanuseline ja liigiline jaotus tuleneb meie ajaloost ning sinna ei saa me enam midagi parata. Peame hoopis vaatama, kuidas edasi targalt käituda. Kui tahame, et ka 100 aasta pärast oleks 100 aastat metsa, peame selle ala praegu raiuma.

Millal raiet teha? Tänapäeval lähtume eelkõige eri puuliikide uuenemisvõime east (seemne­kandvusiga) ning puu juurdekasvu võimest eri vanuses ja paiknemisest. Ja muidugi metsa muudest funktsioonidest, teistest keskkonnateenustest.

METSAMAJANDAMINE on samasugune tegevus nagu põllupidamine. Mõlemal juhul on tegemist maaviljelusega, maa kasutusega viljade saamiseks. Ei ole vahet, kas kasvatada sel maal põllukultuure või metsa. Metsa kasvatame üldjuhul vähem viljakatel aladel, mis on põllumajanduslikust kasutusest välja jäetud.

Metsa majandades toimub looduses häiring keskeltläbi neli korda kasvuperioodi jooksul, mis Eestis on 30–100 aastat, keskmiselt umbes 65 aastat. Kusjuures häiringute vahel on päris pikad (kuni mitukümmend aastat) perioodid, mil samal metsaalal ei ole mingeid majanduslikke tegevusi. Põllupidamises on häiring mitu korda suurem: igal aastal mitu korda! Lisaks ei kasutata metsas mingisuguseid kemikaale, säilitades puhta mullastiku.

Küsimus ei ole selles, kas üks on hea ja teine halb, vaid ühiskondlikus kokkuleppes. Kui me peame normaalseks ja heaks, et kasutame maad põllumajanduslikuks tootmiseks, siis miks sama maa kasutamine puittaimestiku kasvatamiseks ja tegelikult hoopis laiemalt keskkonnateenuste osutamiseks ei ole aktsepteeritav? Miks palkide (tavaliselt on tegemist paberipuiduga, mida me ise ei oska vääriliselt kasutada) väljavedu Eestist on halb ja töötlemata (tera)vilja väljaveost kirjutame kui suurest majanduslikust edust?

Jah, olen kuulnud, et selline põllumajanduse ja metsamajanduse võrdlemine on kohatu. Küsiksin, miks, kui tegevuste sisu on sama. Põhjuseks saab olla see, et paljud inimesed mäletavad veel tühja kõhtu.

Metsanduse ajalugu on olnud selgelt põllumajanduse ajalugu. Kui põllumajanduses on head ajad, siis mets taandub põllu ees, ja kui põllunduses tulevad halvad ajad, võtab mets selle maa tagasi.

Mets pakub hulgaliselt keskkonnateenuseid. Metsa roll on ülioluline keskkonna seisundi reguleerimises, ökosüsteemi toimimises, sotsiaalsete ja kultuuriliste teenuste pakkumises, kuid ka materjalidega varustamises.

Süsinikuringluse seisukohast on puidu kasutamise mõju neutraalne, kuid teiste süsinikupõhiste loodusvarade nagu nafta, kivisöe ja põlevkivi kasutamise asendajana on mõju väga oluline. Samuti puidu kasutamine ehituses energiat kulutavate materjalide nagu betooni ja terase asemel.

Peamine häiritus ühiskonnas ei puuduta otseselt metsade raiet, vaid osa keskkonnateenuseid, mida mets pakub. Häirib see, kui teeäärne harjumuspärane looduspilt on muutunud, häirib koduse mustikametsa raie, surve ohustatud liikide elupaikadele, tööstuse puhul hirm teiste loodusvarade, nagu puhta vee kaotamise ees.

DEMOKRAATLIKUS RIIGIS on väga tähtis roll kõikvõimalikel kodanikuliikumistel. Mõnel juhul esindatakse väga kitsaid huvisid või vaateid. Sageli seetõttu, et teadmised konkreetsest valdkonnast on fragmentaarsed ja just neid rõhutatakse, vaatmata sektorit tervikuna.

Oluline roll selles on kindlasti sotsiaalmeedia arengul. Inimesed õhutavad üksteist oma niinimetatud siseringis. Nii kujunebki arusaam, et kõik teised arvavad samamoodi. Sellest sotsiaalmeedia omadusest, et sarnased koonduvad, kujunevadki vahel häälekad vähemused, kes oma arvamusi aktiivselt esitavad. Enamasti leiab eitus suurema kõlapinna ka massimeedias, positiivsus (loe: jaatus) aga mitte.

Kahjuks on selle taga eelkõige emotsioonidel ja arvamustel, mitte niivõrd faktidel põhinev tegutsemine. Paraku ei arvestata ka kohalikke eripärasid. Pean siinkohal silmas boreaalsete metsade eripära, praegusest kliimast ja mullastikust lähtuvalt kujunenud liigilist koosseisu, metsa- ja mullaelustikku ning meie tänaste metsade kujunemise ajalugu.

Nii metsa raie kui kõrgtehnoloogiliste ja uuenduslike tootmisvõimsuste vastu seismisest võidavad kõige enam naaberriikide puidutööstused.

VAIKNE ENAMIK PEAB siiski enda eest seisma. Ja seda me ka teeme, oma arukal moel. Vaikselt, kuid järjekindlalt, samal ajal ise selles protsessis õppides ja muutudes.

Ega meil selleks paremat võimalust ole kui selgitada, õpetada ja kasvatada. Juba noorest east, nagu metsagi.

Meenub lõppeva aasta jaanipäevaeelne lugu. Viimsi kandis saeti maha kuusehekk, millest leiti linnupesa. Kõnekas polnud aga see toiming, vaid noore ajakirjaniku küsimus «Kas sellised asjad on ebapiisavalt reguleeritud?».

Ei, selliseid asju ei peagi reguleerima. Selleks on vaja lihtsalt teada veidi loodusseadusi ja natuke mõtelda.

Meie metsades toimetavad arukad inimesed, kes oma tegemistes mõtlevad paljude aastakümnete peale ette. Meie mets on hästi hoitud!