HARIDUS on valitsuskoalitsiooni eelseisvate aastate tähtsamaid prioriteete. Kõrghariduskorralduse eesmärk peab olema parandada kvaliteeti. Kahjuks on viimaste valimiste eelsest kampaaniast hoopis enam kõlama jäänud loosung «Tasuta haridus» ning sootuks vähem on tähelepanu pälvinud Eesti kõrgharidussüsteemi sisuline pool.
Heal tasemel haridust saame paraku pakkuda üksnes siis, kui meil on inimesed (nii üliõpilased kui õppejõud), kompetentsus ja moodne taristu. Seda saab ühtemoodi hästi arendada, olenemata asjaolust, kas raha tuleb avalikust või erasektorist.
KUIGI Eestis on kõigil andekatel noortel võimalik saada tasuta kõrgharidus, ei kiirustaks ma siiski kõigile maksumaksja kulul tasuta haridust pakkuma. Leian, et osa raha võiks suunata hoopis maailmatasemel ülikoolidesse sisse saanud eesti üliõpilastele stipendiumiks. See oleks märksa kindlam investeering.
Oleks hea, kui iga üliõpilane saaks ühe semestri mõnes välisülikoolis õppida. Omaette küsimus on, kuidas tagada, et niiviisi maksumaksja raha toel saadud haridus Eestile kaduma ei lähe.
Viimastel aastatel haridustaristu arendamisse investeeritud summadega võib rahule jääda, kuigi raha on kindlasti vaja ka järgmisest Euroopa Liidu finantsperspektiivist. Ilmekas näide on Tallinna tehnikaülikooli uued hooned, mis lausa kutsuvad õppima. Niisuguste ettevõtmiste kaudu avaneb tõhusamaid võimalusi kaasata Eestis tudengite õpetamisse senisest enam maailmatasemel õppejõude ja teadlasi.
KÕRGKOOLIDE liiga suur arv on väikeses Eestis probleem — isegi kui välisüliõpilaste osa märkimisväärselt suureneb. Oluline on korrastada kõrgharidusmaastik. Kui kõrgkoolide arv poole võrra väheneks, kasvaks nende usaldusväärsus. Ükskõik millisesse kõnealuse astme õppeasutusse inimene ka ei astuks, peab ta olema kindel, et saab tunnustatud õppekava järgi õppides hea hariduse.
Haridusvaldkonnas võivad kehtida mingid erinevused, kuid üldiselt peaksime jõudma sinnamaale, et avaõiguslikke- ja erakõrgkoole koheldaks nii riikliku koolitustellimuse kui teistes küsimustes võrdsetel alustel.
Pean oluliseks, et Eestile strateegiliselt tähtsates valdkondades säiliks riigitellimus, ent mõistan inimesi, kes muretsevad, et maksumaksja raha eest hariduse saanu siirdub siit parematele jahimaadele.
Kindlasti ei poolda ma sunnismaisust, aga kui riik on tudengi õppimise eest tasunud, ootab ta loomulikult midagi tagasi. Kõigi kodanike kinnimakstud haridus kohustab mingi aja siin kohapeal töötama. Kui soovid minna Soome või Austraaliasse, lase käia, kuid haridusele kulunud raha tuleb sellisel juhul maksumaksjale tagastada.
NII MÕNIGI ettevõtja on kogenud, kui raske on Eestist leida kvalifitseeritud spetsialisti, ning pidanud palkama inimesi mujalt maailmast. Nõnda võttis üks Tallinna Tehnopolis tegutsev ettevõte töötajad Singapurist ja lubas kuupalgaks umbes 10 000 eurot. See on mõtlemapanev.
Kuigi hea spetsialisti koolitamine võib võtta mitu aastat, pakuksid ettevõtete sihtstipendiumid viisi rahastada neile sobivate spetsialistide õpetamist. Selleks polegi tarvis maksumaksja panust. Maksuvabade haridusfondide loomine aitaks samuti kõrgharidusse erakapitali kaasata.
Omaette valdkond on tudengite sotsiaalmajanduslik olukord, mis nõuab sisulist reformimist. Seetõttu soovime käivitada aastast 2015 koalitsioonileppes kavandatud vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi. Abi tuleb anda vaid nendele, kellel seda tegelikult tarvis on.
Seejuures on tähtis silmas pidada, et üliõpilase staatusega ei pea automaatselt kaasnema maksumaksja toel ülalpeetava seisund. Lisaks soovib koalitsioon õpiedukust arvestavate riiklike stipendiumide süsteemi üle vaadata, et kvaliteetset haridust saaks omandada ka «vaene Einstein».
Ülikooliharidusele praktilisema väljundi tagamine on üks proovikivi, millega tuleb tegelda. Kindlasti ei tohiks õppur piirduda bakalaureusekraadiga. Inseneri erialal ei omandata kolme aastaga peale alusainete suurt midagi. Kui soovime häid spetsialiste, peame senisest rohkem panustama magistri- ja doktoriõppesse.
Plaanime pakkuda magistrantidele suuremat võimalust panna mitme ülikooli parimatest kursustest kokku isikupärane õpingukava. Koalitsioonileppes oleme sätestanud ka selle, et doktorandid hakkavad nooremteadurina saama seni makstud stipendiumist suuremat palka.
MUU HULGAS on tähtis muuta praktikakursused sisukamaks ja tulemusrikkamaks, sest need on suuresti formaalsed. Praktikast võiks tõusta kasu ja väärtust nii tudengile kui ettevõtjale. Teadus- ja arendustegevuse rahastamise puhul tahab koalitsioon jõuda kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT), sihtides ühtlasi kahe kolmandiku ulatuses erasektori osalust.
Hariduskulude protsent on SKT-s viimastel aastatel märgatavalt suurenenud. Kui 2006. aastal moodustasid valitsemissektori hariduskulud sellest alla viie protsendi, siis nüüd oleme jõudnud seitsme protsendi piirimaile, enim panustavate OECD riikide sekka.
Ometi on meil veel arenguruumi: noorempedagoogi palgatase peaks jõudma keskmise palga tasemele ja nii edasi. Ehk on selles valguses tark haridusvaldkonna rahastamine rida-realt üle vaadata ning efektiivsemalt ümber struktureerida?
Suurbritannias tehtud uuring näitas, et kõrgharidusest johtuvast lisaväärtusest üle poole saab haritud inimene ise ja alla poole ühiskond, kus ta toimetab. Seega tasub noortel igal juhul õppida, sest tulevikus tasub see end parema palga ja elu näol igati ära. Haritud rahvas loob ühtlasi parema tuleviku kogu riigile.