Kristiina Alliksaar: muidugi on jõuluvana olemas, ma olen tema saanis sõitnud!

Ugala juht Kristiina Alliksaar. Foto: Elmo Riig

Aastavahetusega kaasneva ostuhulluse kõrval ei tohiks unustada leida aega lähedaste jaoks ning meenutada ilusaid ühiseid hetki. Oma jõulumälestusi jagab Sakala lugejatega Ugala teatri juht Kristiina Alliksaar.

«Minu lapsepõlv jääb aega, kui jõuludest enam ei räägitudki niiväga sosinal. Häguselt küll mäletan akna ette pandud tekki, aga see võib ka ekslik mälupilt olla. Jõulude juurde käis ikka Ugala jõuluetendus, kus alati hoidsime pöialt, et meie jõuluvana oleks punase mantliga, mitte sinisega. Koduste ettevalmistuste keskmes olid kuusk, mille isa tõi, põrandale laotud elektripirnide ühine katsetamine ja parandamine ning klassikaline jõululaud. Ja muidugi jõuluvana.

Üks jõul on teistest eredamalt meelde jäänud. Meie peresõprade lapsel oli jõulude aegu sünnipäev ja nii kogunes selleks õhtuks metsade keskel olevasse majja lapsi kohe rohkem. Keset sünnipäevamöllu nähti akna taga päkapikku. Päris päkapikku, kes jättis kirja, kus seisis, et see ja see kell ootab mõne kilomeetri kaugusel jõuluvana, et lapsed talle vastu tuleksid ja teed juhataksid, sest teeotsi, kus eksida, oli palju. Nii pakitigi lapsed riidesse, autodesse ja viidi teeristile ootama. Hetke pärast kostsid metsast aisakellad ja päris saaniga kihutas läbi paksu lume päris jõuluvana. Lapsed mahutati saanile ja algas sõit peopaika. Lund tuiskas ülevalt ja alt, saan oli laulu ja aisakellade helinat täis. Sellest ajast on kogu jõuluvana olemasolu teema minu jaoks  täiesti arusaamatu. Muidugi on jõuluvana olemas, ma olen tema saanis sõitnud!