Koolide liitmine ehk Mis meil viga on?

Alli Lunter Foto: Peeter Kümmel / Sakala

NII nagu pealkirjas, küsib 6. mai «Õpetajate Lehes» Eve Helbe, kõneldes Viljandis ja mujal korraldatavast koolireformist — koolikultuurist, mis on liiga habras, et seda transportida.

5. mai «Sakalas» vahendab Tea Raidsalu meie linna haridusjuhtide arusaamu uue gümnaasiumi muuseumitoa kohta. Seisukohad on vastakad.

Eve Helbe arvates püsib koolikultuur järjepidevusel. Ta toob näite ajast, mil Pärnu Koidula kool koliti äärelinna Papiniitu. Nimi tuli kaasa, aga õhustik jäi maha. Vanad traditsioonid uues kohas ei elustunud, õppeasutus, millega liideti ka toonane Pärnu 8. kaheksaklassiline kool, sai liiga suur. Küllap sellele kogemusele tuginedes ongi Pärnu kõik koolistruktuuri muutmise katsed tagasi lükanud.

Eve Helbe küsib: «Kas keegi kujutab ette, et Tallinnas kaotataks Gustav Adolfi gümnaasium, reaalkool ja Westholm ning loodaks nende asemele üks uus? Ja võrdse kohtlemise põhimõttel asutataks see uus näiteks Kalamaja põhikooli. Uskumatu küll, aga Viljandis tehakse just midagi niisugust.»  

Eve Helbele tundub see kangesti kultuuripärandi hävitamise moodi. Samas möönab artikli autor, et «ju oli see kogukonna otsus, mida peab austama».

Olen seda protsessi valuliselt jälginud, aga ei mäleta, et kogukond oleks nii otsustanud. Pigem oli see enamikule vastumeelt. Toetudes 40-aastasele koolikogemusele nõustun Eve Helbega: suured ümberkorraldused tähendavad, et alustada tuleb nullist. «Mingit garantiid ju pole, et uus kool saab endistest parem,» ütleb ta. «Me ei kaitse ajaloolisi koole. Mis meil viga on?»

ASELINNAPEA Ardo Agasilla arvates koondatakse uude haridusasutusse kõigi Viljandi koolide ajaloolised materjalid, kuid samas jätab ta probleemi lahenduse lahtiseks, öeldes, et iga gümnaasium saab ise otsustada, mida uue õppeasutuse muuseumi viia.

Muuseumitoast rääkides peaksime pigem küsima, missuguses mõttelises õhulossis see asub. Kogukond tahaks kuulda muuseumijutu asemel hoopis majast ja selles arenevast tööst.
Küsitav on ka riigigümnaasiumi direktrissi Ülle Luisu ettekujutus, et «ei tule uut kooli, ollakse kõigi kolme õigusjärglane ja kõigi parimad traditsioonid võetakse kaasa».

Püüan avada mõisteid «kultuur» ja «traditsioon». Traditsioon on isekas nähtus, see ei tule, kui pole selle kandjaid, ent on truu, kui sellest lugu peetakse.

Traditsioon seob kollektiivi, peret, kooli nähtamatute, kuid tugevate sidemetega — annab sellele oma näo. Traditsioonid hoiavad koos ja kutsuvad kokku. On ilmne, et vilistlaskokkutulekuid hakatakse pidama selles majas, kus nooruses tarkust koguti.

Igal Viljandi gümnaasiumil on nimekaid vilistlasi. Keda me siis tulevikus kelle vilistlaseks peame? Traditsioon on kogukonna, sõpruskonna, kooli küljes, istub vaimulaadi paremal käel. Tema ei hulgu ega vaheta peremeest, tema on lahutamatu, tema maagiline olemus peidab end kollektiivi südames ja silmades. Traditsioon sünnib seal, kus tekib osadustunne: meie tegime ja teeme tulevikuski, see on ilus, see seob.

Traditsioone võib paraku ka läbi lõigata, lõpetada, keelata ja lörtsida. Kooli aastapäeva küünlasäras pidukringel on kanooniline traditsioon, kuni seda kooli aastapäeval sööklas supi kõrvale ei pakuta.

Traditsioon on kultuuri osa, kui osatakse vahet teha kultuuril ja tsivilisatsioonil. Anton Hansen Tammsaare käsituses saab tsivilisatsiooni osta, hankida, raha eest kaubaks vahetada, kuid kultuuri mitte, sest see on teadvuses — kui on.

Traditsioon ei ole võõras sulg, millega on võimalik ennast ehtida. See ei ole jahimehe kübar, mille sulgi võiks vahetada. Vastne kool ei saa võtta üle endiste tavasid. Kui traditsioonid eksporditakse uude õppeasutusse, küsime, missuguse mõttelise osa lubate maha jätta või kui suurtes osades me neid jagame.

Traditsioon on korrastatus, mida mõõdetakse ajaga kohas, kus see sündis. Küsimus on põhimõtteline ning kuulub kultuuri ja filosoofia valdkonda. Eelöeldut on tõdenud ka Eve Helbe: «Mitme kooli liitmisel tekkiva uue koosluse meie-tunde ja organisatsioonikultuuri tekitamine võtab nii õpetajatel kui õpilastel aastaid aega.»

MIS puutub koolide muuseumidesse, siis nende koht on oma haridustemplis, nimetatagu neid õppeasutusi kuis tahetakse. Muuseumi materjal kõneleb kindlate õpilastega majast kindlas ajas. Valuoja kooli muuseumi materjalid kuuluvad sealse maja juurde, uus gümnaasium võib anda neisse oma panuse.