N, 8.12.2022

Pärimusmuusikud vaatasid endale otsa

Margus Haav
, reporter
Pärimusmuusikud vaatasid endale otsa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lauri Õunapuu leiab, et kohati ei saagi moodsat pärimusmuusikat enam pärimusmuusikaks nimetada.
Lauri Õunapuu leiab, et kohati ei saagi moodsat pärimusmuusikat enam pärimusmuusikaks nimetada. Foto: Elmo Riig

Eile Viljandis pärimusmuusika aidas peetud konverentsil otsisid nii praktikud kui teoreetikud ning pärimuse kandjad ja õpetajad vastust küsimusele, milline on pärimusmuusika seis ja tulevik.

«Kui hakkasime omal ajal festivali tegema, oli meie unistus, et eesti muusikaline helipilt oleks maailmas äratuntav,» rääkis üks Viljandi pärimusmuusika festivali asutajaid Ando Kiviberg. «Tänaseks on paljud unistused täitunud ja küsimus on selles, mis edasi.»

Kiviberg nentis, et nii raadios kui televisioonis võib sagedasti kuulda muusikuid, kes on suutnud murda barjääri nišimuusika ja peavoolu vahel.

«Nende muusikute kanda on suur roll, näiteks paljud väikesed põnnid tahavad nende moodi olla,» kõneles Kiviberg. «Avalikust ruumist võib jääda mulje, et pärimusmuusikat on kõik kohad täis ja kõik on hästi, aga see ei pruugi päris nii olla.»

Tegus muusik, ansamblite Metsatöll ja Ülemakstud Rentslihärrad liige Lauri Õunapuu möönis, et arhiivides on materjali hulgaliselt, kuid valik, mida esitada, tehakse vähese seast.

«Modernne pärimusmuusika on tugevasti astunud professionaalse muusika kandadele ja sellepärast ei saagi teda ehk enam nimetada pärimusmuusikaks,» rääkis Õunapuu. «Suures plaanis tahab iga pärimusmuusik olla originaalne, aga see on rahva valik, kas mõni lugu jääb pinnale või mitte.»

Muusik, sotsiaal- ja kultuuriantropoloog ning zombie-folkduo Puuluup liige Marko Veisson nentis, et Viljandi pärimusmuusika festival on murdnud ennast peavoolu.

«Enam pole põhjust vastanduda nõukogudeaegsele folklooriviljelemisele ja tavadele, mida pärimusmuusika pidi täitma oma taaskehtestamise ajal üheksakümnendate aastate alguses,» rääkis Veisson. «Tantsuvaldkonnas jäi ideoloogiline pööre tegemata ning pärimustants jääbki Eestis tõenäoliselt rahvatantsu kõrval subkultuurseks. Pärimusmuusikal pole näiteks vaja tõestada, et seda saab ülikoolis õpetada ning esitada ilma rahvariideid kandmata. Mõni aeg tagasi ei olnud see nii lihtne.»

Õunapuu nentis, et muusikas pole reegleid. «Muidugi on hea, kui tead lugude tausta. Peamine on see, et säiliks laulmise ja pillimängimise rõõm, seda ei saa kuidagi ära võtta.»

Konverentsil esinesid ettekannetega veel rahvaluule- ja muusikateadlane Janika Oras, muusikud Meelika Hainsoo ja Maarja Nuut ning kirjanik Valdur Mikita. Konverentsi korraldas Eesti pärimusmuusika keskus koostöös Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonnaga.

Märksõnad
Tagasi üles