:format(webp)/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/11/7398257t1h7574.jpg)
Kilingi-Nõmme külje all Saarde külas murdsid hundid septembris taluõuest napilt poolesaja meetri kaugusel kolm jäära. Talu peremees Andro Lemmik, kes loomad kaotas, nimetas seda ennekuulmatuks looks.
Teadlane: kaitstaval alal murravad hundid vähem lambaid (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Külarahvas on kohkunud, et hundid nii lähedale julgevad tulla,» sõnas Lemmik.
Samal ajal on just Kilingi-Nõmme kant ja selle kaugemgi ümbrus piirkond, kus hunte pole juba aastaid küttida lubatud, sest seal kui Nigula looduskaitsealal ja Soomaal ning nende maadega piirnevatel aladel on käivitatud pikk huntide uurimise teadusprojekt.
Nii on Pärnu- ja Viljandimaal hundijahialast välja jäetud Kilingi-Nõmme, Kullipesa, Ora, Rahnoja, Surju, Tahkuranna, Tihemetsa, Tori-Selja ... Loetelu jätkub Viljandimaal, jõudes Abjast üle mitme jahipiirkonna Sürgavereni.
«Seal ei tohi hunte küttida, sest liigi rakendusuuringutega seonduvalt soovitakse säilitada neil aladel elavaid hundikarju,» ütles keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko.
Hundiuurija ja -kaitsja Marko Kübarsepp keskkonnaagentuurist lisas, et teadusprojekti täpsem eesmärk on uurida huntide toitumist, selle muutumist ajas, huntide eluks vajaliku ala suurust, reviirikäitumist, reproduktiivsust ja muudki.
«Projekt annab väga olulist lisainfot Eesti hundiasurkonna kaitseks ja ohjeldamiseks,» lisas Kübarsepp. «Sõltuvalt aastast on kõnealust ala asustanud kaks-kolm hundikarja.»
Et hunte jahimeeste eest kaitsev territoorium on ulatuslik, jõuab piirangu mõju kaugemale. Nii tunnistas Pärnumaal mere lähedal Jõulumäel hobuseid pidav Keskküla talu perenaine Anne Lahesoo, et ei julge hobuseid ööseks koplisse jätta, sest kardab huntide rünnet.
«Õigesti teeb,» lausus Rakko. «Hundid võivadki koduloomi rünnata ja selle vältimiseks tuleks kariloomad ööseks tarandikku või lauta viia.»
Kübarsepp aga ütles, et hunte kaitsval territooriumil ei ole kariloomade ründamise intensiivsus Eesti keskmisest suurem, vaid püsinud madal, piirdudes kümmekonna murdmisjuhtumiga aastas.
«See on tunduvalt väiksem kui tüüpilistes hundielupaikades mujal Eestis,» märkis Kübarsepp. «Riik on suurkiskjate tekitatud kahju teavet kogunud juba üle kümne aasta. Seega on meil piisavalt andmestikku, järeldamaks, et tihti on kahju karjakasvatajatele suurem just seal, kus jahisurve huntidele on suur.»
Teadlased on veendunud, et sigiv ja terviklik hundikari ei kipu koduloomi murdma, sest saab saagi leidmisega metsas hakkama. Probleemseks muutub toit hallivatimeestele sel juhul, kui kari on liiga nõrk põtru, kitsi või sigu jälitama ja murdma. Pesakonna võib nõrgestada sealjuures küttimine.
«Näiteks tähendab vanalooma tapmine kindlat karja lagunemist ja kogemusteta noorloomade kariloomade koplitesse sattumise tõenäosus kasvab,» tõdes Kübarsepp.
Ühe viimasel ajal levinud arvamuse kohaselt tulevad hundid koplitesse murdma, sest Aafrika seakatk on nende toidulaua metsas hõredaks teinud. Teadlased pole seda seost täheldanud.
Üldiselt murrab hunt kõike, mis süüa kõlbab ja millest jõud üle käib, võttes seejuures saakloomade kõige nõrgemaid isendeid. Samuti võivad hundid murda võõrasse pesakonda kuuluvaid liigikaaslasi, kui jõud üle käib.
Mis puutub inimeste ründamisse, siis viimane dokumentaalselt kinnitatud inimohver Eestis pärineb Iisaku kihelkonna õigeusu kirikuraamatust aastast 1873, kui hunt murdis Iisakul üheksa-aastase poisi. Ajaloost on aga teada ridamisi kohutavaid hundiründeid, mida on käsitlenud ajaloolane Ilmar Rootsi Tartu ülikoolis valminud doktoriväitekirjas hundi ja inimese suhetest Eestis XVIII sajandi keskpaigast XIX sajandi lõpuni. Aastail 1804–1853 registreeriti luteri kirikukroonikais Eesti alal 111 soerünnakut, milles tapeti 108 last, kaks meest ja naine. Kusjuures rünnete ja ohvrite arv võis olla suurem, sest õigeusklikke nende aastakümnete loendis pole. Need on teadaolevalt kõige drastilisemad hundirünnete aastad Eestis.
Tänapäeval levinud arvamuse kohaselt hunt inimest ei ründa, sest on selleks liiga aukartlik ja arg, võib-olla isegi tark.
«Sajaprotsendise kindlusega asju pole olemas, kuid see on ebatõenäoline, et hunt ründaks inimest,» ütles Rakko.
Samas on ka käesoleval sajandil Eestis inimesi, kes jutustavad, kuidas hunt neid on seiranud ja saatnud, selle asemel et metsa putkata. Selliste kirjelduste puhul on aga alati õhus võimalus, et tegu oli mõne suurema hulkuva koera, mitte võsavillemiga.
Ka Rakko ütles, et hundi rünnakust mitu korda suurem tõenäosus on lapsel hulkuva koera puremise ohvriks sattuda. «Suurem võimalus kui hundi kallaletung on sattuda metsas näiteks vasikat kaitsva põdralehma ründe ohvriks,» tähendas Rakko.
Samuti lükkavad hundiuurijad ümber jahimeeste loodud legendi huntkoertest, hundi ja koera järglastest, kes pärilike omaduste tõttu pole inimpelglikud.
Keskkonnaagentuuri hinnangu kohaselt mahuks Eesti laantesse inimestele probleemseks muutumata elama 20–25 elujõulist hundipesakonda aastas ehk ligikaudu 200–250 isendit, kui loendada neid sügisel enne jahihooaja algust. Kuid hunte ei tohiks liigi järjepidevust silmas pidades olla Eestis alla 100.
Pesakond koosneb emas- ja isashundist ja nende samal aastal sündinud neljast-viiest kutsikast. Neile võib lisanduda mõni noor hunt, kes pole karjast lahkunud.
Mullu loendati Eestis 27 hundipesakonda ehk karja. Enam-vähem niisama palju arvatakse neid elavat siin praegugi. Kui karjad on terviklikud, võiks jahihooaja algul lumikatte tekkides arvata, et meie metsades elab 220–270 hunti, kellest osa rändab Eesti-Läti piirialal ja osa elab Eesti suursaartel. Jahimehed usuvad, et hunte on Eesti laantes rohkem.
Loo esialgses versioonis oli vananenud andmetele tuginedes ekslikult väidetud, et Eestis pole tabatud ühtegi hübriidhunti. Tegelikult on neid siiski kindlaks tehtud, kuid pole tuvastatud, et huntidega koos elavad hübriidid oleksid neist kartmatumad või käituksid teisiti. Loo autor Tõnu Kann palub vabandust. Parandatud kell 15.36.
KOMMENTAAR
:format(webp)/nginx/o/2017/12/11/7398251t1h3265.jpg)
TÕNU TALVI,
keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist
Kariloomadest murrab hunt neid, kes kõige kergemalt ja ilma riskita tema karja kodupiirkonnas saadaval on. Põhjused, miks hundid koeri ründavad, on keerukamad ja sõltuvad väga erinevatest asjaoludest.
Ennetusmeetmetest oleme Pärnumaal käesoleval aastal osaliselt hüvitanud või hüvitamas nelja kiskjakindla karjaaia ja kahe karjakaitsekoera hankimiseks tehtud kulutusi. 2016. aastal tasusime maakonnas osaliselt kuue kiskjatõrjeaia ja ühe karjakaitsekoera muretsemise kulud.
Aastal 2015 hüvitasime ühe kiskjatõrjeaia ja 2014. aastal seitsme kiskjatõrjeaia hankimise ja rajamise.
Ennetustööde puhul kompenseeritakse tulenevalt looduskaitseseadusest pool tehtud kulutustest. Viimasel neljal aastal on keskkonnaamet hüvitanud Pärnu maakonnas suurkiskjate tehtava kahju ennetustöid 25 220 euro eest kokku 18 taotlejale.
Viljandi maakonnas on aastail 2014–2017 ennetustööde kulutusi hüvitatud üheksale taotlejale kogusummas 11 319 eurot, mille eest on rajatud kaheksa kiskjatõrjeaeda ja ostetud kaks karjakaitsekoera.
Pöörame ennetusmeetmetele üha enam tähelepanu, sest senise kogemuse kohaselt on korralikult rakendatud kaitsemeetmed, nagu elektrikarjusega aed ja õpetatud töökoer, kes iga päev karja valvab, väga tõhusad.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/11/7398281t1h2700.jpg)
/nginx/o/2017/12/11/7398283t1h34bf.jpg)