Seaduse teest ja teeseadusest

Kajar Lember Foto: Peeter Langovits/Postimees

UUS riigikogu elab oma ülesannetesse sisse ning enamik vastseidki liikmeid on juba aru saanud, kus on nende kabinet, kus asub suur saal ja kus paiknevad muud tööruumid.

Tuleb möönda, et bürokraatiamasin nõuab oma, kuid ettevõtjana on mõnda protsessi koomiline jälgida. Demokraatia rakendamine ei peagi ilmselt olema iga kord kiire ja lihtne, kuid selles suunas võiks väike riik mõne sammu astuda küll.

TOOMPEA saalis on jõutud parlamendile üle anda arvukalt seaduseelnõusid. Mitme algatajad on sotsiaaldemokraadid. Ühe ettepanekuga taotleme teeseaduse muutmist, et tagada omavalitsustele teede ja tänavate korrashoiuks vajalik raha.

Seadus kohustab linnu ja valdu kohalikke teid hooldama ja remontima, kuid riik peab tagama neile selle ülesande täitmiseks tulubaasi. Väidan, et võimupoliitikud on omavalitsustest hoolimatult üle sõitnud.  

Probleem on see, et jätkav koalitsioon on võtnud kehtivast teeseadusest oma väikse valge käega välja sätte, mis nägi ette eraldada kohalike teede investeeringuteks konkreetne eelarveosa. Selle tagajärjel on kõnealune summa mõne aasta tagusega võrreldes viimasel ajal kolm korda vähenenud.

Teeseaduse ümbertegemine annaks omavalitsustele tagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mida kasutataks teede korrashoiuks. See seaduseparandus ei nõua eelarvest lisaraha, vaid üksnes omavalitsuste arvestamist ja proportsioonide muutmist.

Riigitee ja kohaliku tee kilomeetrile suunatav raha erineb praegu 15 korda! Tänavu saavad riigimaanteed kilomeetri kohta 4361, valla- ja linnateed aga kõigest 302 eurot.

Niisugune suhe ei ole millegagi õigustatud, seepärast ongi seadusandjal vaja fikseerida kindel määr ja tagada omavalitsustele teetööde ja remondi stabiilne rahastamine.

TAHAN loota, et riigikogu saali jagub mõistuse häält ja poliitilist tahet ning seal ei hääletata opositsiooni algatust tuima näoga maha. Sel juhul kannatavad ju meie inimesed, kes sõidavad peale riigi teede ka kohalikel.

Viimaste aastate erakordselt keerulised ja lumerohked talved on kõigil veel värskelt meeles. See tegi ja teeb teede sõidetavuse tagamise märksa raskemaks ning neelab omavalitsuste niigi õhukesest rahakotist suuri summasid.

Probleemil on ka teine valus tahk. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb teede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja sootuks rohkem investeerida mustkatteta teede remonti. Siis ei saa enam piirduda aukude lappimisega, vaid tuleb teha ma-
hukaid ja kalleid taastamistöid.

Leian, et inimestest hooliva riigi kõnealuse valdkonna minister ei tohiks riigikogu kõnepuldis meie teede seisundi kohta emotsioonitult nentida: tahaks teha küll, aga raha pole.

Raha on alati vähe, kõik algab prioriteetide seadmisest! Kui ka remonditud valitsus ei soovi oma eelistusi muuta, saame paari aasta pärast teedest rääkides tõdeda: tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati.  

DEMOKRAATIA pidupäeval, valimistel anti praegustele koalitsioonipartneritele valitsemismandaat. Tahan uskuda, et võimuerakonnad suudavad seaduste rakendamisse ka sisuliselt kaasata opositsiooni ning kasutada üha vähem neile omaks saanud teerullitaktikat.

Teerull on hea masin, aga selle otstarve pole demokraatiat maatasa teha. Pigem peaksid demokraatia jüngrid leidma üksmeele, et nimetatud seadeldis saaks pöörduda tagasi oma ülesannete juurde ja muuta taas sõidetavaks mõne kohaliku tee.