Poliitikute peas toimuvat on imelihtne dešifreerida

Urmas Suik Foto: Erakogu

XIX SAJANDIL oma karjääri nimel mitu korda poolt vahetanud prantsuse poliitik Charles Maurice de Talleyrand-Périgord olevat Prantsusmaal valitsevate revolutsiooniliste sündmuste ajal vastanud sõbra küsimusele, kelle poolt ta on: «Ei tea veel.» Eesti hiljutistel valimistel lubasid ametikohti taotlevad kandidaadid valijaile häälte eest igavest truudust ning võitlust piirkonna rahva hea käekäigu eest ja jäägitut eneseohverdamist selle eesmärgi täitmise nimel. Nüüd näeme, kuidas ahvatleva sissetuleku ja võimaliku poliitilise karjääri nimel lendavad aated kus kurat.

Eestis on varemgi inimeste imelist ümberkehastumist täheldatud. Kõige masendavamalt käitusid ehk need rahvuskaaslased, kes aitasid 1940. aastal punastel kaltsakproletaarlasest riigipöörajatel nõukogude võimu kehtestada. Kahjuks kuulus nende hulka ka haritud, isegi akadeemilise kraadiga inimesi, kes grusiinlasest massimõrvarile kiidulaule kirjutasid ja laulsid. Majandusinimesed utoopilise kommunismiideega üldjuhul kaasa ei läinud. Ehk nägid nad riigipöörajate plaane paremini läbi?

Tuleb välja, et kaukaaslastel on riigipööramine veres. Üks selline, Eestis enim tsiteeritud julgeolekueksperdi väljakoolitatud Gruusia ekspresident on tänapäeval Ukrainas järjekordset pööret üritamas.

EESTIS POLE viimase aja enam levinud häältepüüdmise vahendid olnud kuigi mitmekesised. Suur hulk võimulepürgijaid on sageli välja käinud rahvusluse püha idee. Eriti suured ookeani taha pagenud rahvuslased on nõudnud isegi venelaste väljaküüditamist. Hoidku jumal selle eest! Sellisel juhul võib olla kindel, et saame siia väikese sõja sarnaselt Ida-Ukrainaga. Ja ei maksa loota, et NATO natsionaliste päästma tõttab.

Hästi on valijaile peale läinud Eesti-Vene piirilepingu vastane retoorika. Ikka ja jälle on päevakorrale võetud Tallinna Televisioon ja üleüldse igasugune Venemaa-vastane retoorika. Kindlaid hääli on toonud ka tasuta bussisõidu lubamine.

Paarkümmend aastat on üleval olnud Reformierakonna väidetavalt hea maksusüsteem. Tundub, et mõni reformierakondlane oleks valmis võimaluse korral piiblisse sellesisulise peatüki juurde kirjutama. Igal juhul näib selles kahtlemine olevat võrdne ketserlusega. Üleüldse näib, et meie vabal maal võib mõnes asjas kahtlemine ameti maksta. Nii näiteks oli üks lühikest aega ministriportfelli käes hoidnud Keskerakonna minister sunnitud ametist lahkuma, kui ta pruukis liiga vabalt suud NATO teemadel.

TEKSTI ALGUSES mainitud ümbersünni tänapäevaseid, suhteliselt viisakaid versioone on võimalik jälgida näiteks põhjanaabrite juures. Soome Perussuomalaiste (Põlissoomlaste) – tavakodanikud kutsuvad neid persudeks – endine liider, praegune välisminister Timo Soini muutus valitsuse liikmeks saades täiesti tavaliseks Soome realiteete arvestavaks asjalikuks poliitikuks. Tragimate parteikaaslaste poolt ei jäänud lugupeetud ministri tegevus karistamata. Nii ajab valdav osa Perussuomalaiste erakonnast Jussi Halla-aho juhtimisel oma Euroopa Liidu vastast ksenofoobset poliitikat edasi ja Soini hääletati parteijuhi kohalt maha. Ent üks osa soomlastest on endale siiski aru andnud, et rahvastiku nigela juurdekasvu tingimustes (nagu meil Eestiski) ilma väljastpoolt tuleva tööjõu juurdevooluta hakkama ei saa.

Saksamaale põgenike sissevoolu soodustav poliitika on hakanud Angela Merkeli kantsleritooli kõigutama. Tegelikult ei ole Merkel milleski süüdi. Tundub lihtsalt väga õppimisvõimeline olevat. Ta on aru saanud, et Saksamaa pikaajalisele majandusedule on pannud aluse sisserännanud. Algul Jugoslaaviast, hiljem Türgist ... Omasid ei jätku juba ammu.

Hiinlastel seda muret ei ole, sealmail on tööjõu ressursid ammendamatud. Meil paraku tööjõudu ei jätku. Ei jätkunud juba nõukogude ajal.

SAMA PROTSESS näib vabas Eestis jätkuvat. Õnneks on meil kohalike poliitikute põhjakõrvetatud Ukraina, kust tragimad tööjõudu värbavad. Mõni nimetab seda venestamiseks. Tõepoolest, valdav osa siia tööle tulnud ukrainlasi räägib vene keelt samuti kui nõukogude ajal tulnud. Esimesena meenuvad moldaavlased ja volgasakslased.

Võrdluseks oleks huvitav teada, kui palju meil neid on. Ajaloolane Andres Adamson kirjutab ajakirja Ajalugu novembrikuu numbris, et 1940. aastate teisel poolel tuli nälja eest põgenejaid ja töölevärvatuid kokku umbes 20 000 aastas ehk kaks protsenti elanikkonnast. Hiljem olevat see näitaja olnud 0,2–1 protsent aastas.

Tänapäeval on sissevoolava tööjõu geograafia märksa laiem. Tallinna linnapilt on muutunud tunduvalt värvilisemaks. Mõni partei kasutab seda protsessi populistlikel häältepüüdmise eesmärkidel. Võimalik, et ka meie tööjõu sissevoolu kritiseerijad muutuvad pärast ministriks saamist normaalseks poliitikuks nagu Timo Soini.

EHK PEAKS vahetama mõtteid selle üle, mida me oma juhtidelt ootame? Oma kodukoha valitsejatele häält andes olnuks tõenäoliselt mõistlik jälgida, kuidas kavatsevad võimulepürgijad kodulinna või vallarahva tulevikku korraldada ning kas nende käed on nonde lubaduste täitmiseks piisavalt pikad.

Viimase aja uudiste põhjal on poliitikute teadvusse jõudmas, et umbes kolmandik meie keskel elavatest ja töötavatest inimestest on tulnud siia nõukogude ajal. Nende hääled võivad partei positsiooni tugevalt mõjutada. Partei, kelle teadvusse on see juba jõudnud ja kes hakkab selle töö vilju tulevikus ülisuure tõenäosusega nautima, on Keskerakond. Viimase aja väljaütlemiste järgi ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Väljastpoolt sisse tuleva tööjõu vajadus on ilmselge. Kuidas tööjõuturule sisenevad inimesed siinsesse ellu sulatada, on küsimus riigijuhtidele.

JÄRGMINE TEEMA, mille üle võiks mõtteid vahetada, on «Inimene ja riik». Venemaa toetab agaralt oma piiri taha jäänud kaasmaalasi. Eesti poliitika ja meedia on tundnud rohkem muret suurriikide territooriumil elavate rahvakildude saatuse pärast. Samal ajal on meie Abhaasias elavad rahvuskaaslased üsna saatuse hooleks jäetud.

Eestis on avalik arvamus ja ka poliitikud olnud seda meelt, et väikerahvastel peaks olema oma riik. Mõni kõrge ametnik on lausa ässituslikul moel kutsunud suurriikide piirkondi üles emamaast lahku lööma. Hiljutise, ilmselt mitte veel lõppenud Kataloonia saaga puhul leidub Eestis toetajaid mõlemale poolele. Euroopa on jäägitult toetamas Hispaania terviklikkust.

Üldjuhul tekivad separatismi ilmingud majanduslike kollapsite tagajärjel. Kataloonia on selles mõttes erand. Hispaania on tänapäeval suhteliselt rikas, inimeste elujärg on seal – väidetavalt eriti Kataloonias – ilmselgelt kõrgem kui meil. Jugoslaavia, millest lahkulöönud osiseid Euroopa kiirustas tunnustama, lagunes majandusliku katastroofi tõttu, mida võimuahned poliitikud oma egoistlike ambitsioonide rahuldamiseks, sageli suure hulga vere hinnaga, ära kasutasid.

Ehk võiks uute riikide emamaast eraldumise eeskujuks olla Suurbritannia Euroopa Liidust väljumise protsess? Lööge kulud ja tulud kokku ning vaadake, kes kellele maksma peab ja kuidas lahkulöönuna oma rahvale parem tulevik tagada. Peaasi on jätta relvad rahule – tavakodanikud ei pea võimuahnete liidrite ambitsioonide eest surema.