Arvustus. Meistriteos meistritest

See siin on ühe vana Ruja foto taaslavastus. Tegemist oli sellega üksjagu. Täpseid asjaolusid tasub kinno uurima minna. Foto: Sterotek OÜ

​Oli kord ansambel Ruja. Enam seda pole, juba ammu mitte. Aga alles on suurem jagu legendaarses pundis mänginud muusikuid. Alles on lood ja legendid, muusika. Möödunud suvel tõmbas Ruja vaim korraks kopsud õhku täis ja lõi Tallinna laulukaare alla kogunenud fännidel kulmud kukla peale. Õnneks püüti eriline hetk ka pildipurki. Ja väga osavalt püüti.

Muusikadokumentaal «Eesti muld ja Eesti Ruja» on tõeline meistriteos, mis jätab selja taha ka märgilised taiesed, mille peategelasteks on kogu maailmale tuttavad helivõlurist pooljumalad. Selle filmi puhul pole üldse mõtet arutada, kui kõva bänd Ruja täpselt oli. Pole vahet, kas omal ajal võtsid Urmas Alenderi pisut nurgeline tämber ja tahumatu lavaline olek teid õlgu kehitama või pidasite Rein Rannapi ellukutsutud kooslust pühaks lehmaks. Iga kinnipüütud kaader on nagu tükike rifi- ja rock’n’roll’i­hõngulises pusles, mille kokkuladumine viib vaataja lubatud maale ning mis ainult kasvatab Maarjamaa Queeni ikoonilisust.

Noore režissööri Tarvo Mölderi töö on puhas kuld, mis kaunilt viimistletud pakendina väärtuslikule kingile viimase lihvi annab. Kontserdile eelnenud prooviperiood, arhiivilõigud ja ülesvõtted lauluväljakult on meisterlikult võimsaks tervikuks traageldatud ning pikitud avameelsete, teravate ja humoorikate intervjuudega. Kogu möllu keskel on salvestustiim suudetud sedasi sordiini alla sättida, et kõik asjaosalised on saanud jääda iseendaks. On näha pingelist loometööd ja tõelist lustimist. Kõik on nii aus, ehe ja mahlane, et võtab veel arvustust kirjutadeski kananaha ihule. Vanade kamraadide emotsionaalne taaskohtumine, noorte külalissolistide lapselik vaimustus ja siiras püüd empaatiavõimeta Rannapile meele järele olla ... Ühtekokku peaaegu kaks tundi kihutamist tunnetest ja heast muusikast tulvil Ameerika mägedel. Saab nutta ja saab naerda. Kohe kõvasti.