/nginx/o/2011/05/10/576332t1he343.jpg)
Läinud reedel Viljandi pärimusmuusika aidas peetud kolmas üleriigiline pilliõpilaste võistumängimine rõõmustas hindajaid mitmekülgse repertuaari ja lugude variandirohkusega.
Pärimusmuusikas maksab loomulikkuse võlu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki osalejaid oli veidi üle 70, nägime enam kui 80 etteastet, sest nii mõnigi õpilane oli esindatud mitmes instrumendirühmas. Võisteldi kandle, lõõtsa, torupilli, viiuli, hiiu kandle, näppepillide ja pärimuslike puhkpillide kategoorias.
Eraldi rühma, avatud pilliklassi moodustasid pärimusmuusika mõttes uute instrumentide, näiteks plokkflöödi mängijad. Lähtudes sellest, kui kaua võistlejad pilli olid mänginud, jagati nad nooremateks ja vanemateks.
Eesti pärimusmuusika keskuse korraldatav võistumängimine on olnud algusest peale üleriigiline, aga tänavu olid esimest korda esindatud kõik maakonnad. Tänu reglemendile ei paku see pelgalt statistilist huvi, vaid sai kuuldavaks ka repertuaaris. Nimelt pidi iga osaleja esitama kaks pärimusmuusikalugu, millest üks on tema kodukandist. Seega võisid huvilised päeva kokku võttes öelda: «Täna kuulsin ma Eestimaad.»
Kuulusin koos Neeme Punderi, Maarja Nuudi, Ando Kivibergi, Tarmo Noormaa ja Aime Reieriga žüriisse ja võin kinnitada, et meil oli huvitav näha ning kuulda, milliseid tulemusi on pärimusmuusika õpetamine andnud muusika- ja huvikoolides ning eraõpetajate tundides.
Hinnates lähtusime osalejate tehnilisest tasemest ja loovusest. Erinevalt klassikalisest muusikast on pärimusmuusika orgaanilises seoses liikumisega. Suurem osa lugusid on sündinud selleks, et saata tantsijaid. Võib öelda, et iga pärimusmuusiku suurim proovikivi on täita üksinda kõiki funktsioone, mis teistes žanrides on jagatud viisi- ja saatepillide ning trummide vahel. Selle oskusega ei suuda silma paista kaugeltki igaüks.
Mida me siis otsisime? Sugugi mitte lugude keerulisust, vaid seda, kuidas neid esitati. Parimateks kuulutasime need, kelle puhul mõjusid lummavalt nii pillimäng kui lavaline olek. Peamised märksõnad olid võluvus, loomulikkus ja haaravus.
Võistumängimine pakkus žüriile ja publikule imet, kui noore muusiku sõrmed jooksid üle nuppude, aukude või keelte, silmad särasid ja pillist sai justkui tema kehaosa — kõik oli terviklik ja loomulik.
Parima näitena nimetan Põlva poissi Toomas Ojasaart, kes harjutab Heino Tartese käe all eesti tüüpi lõõtspilli ehk Teppo lõõtsa. Just temale otsustas žürii anda tänavu peapreemia ja õiguse üles astuda eelseisval Viljandi pärimusmuusika festivalil. Niisiis: kui teil on plaanis juuli lõpul festivalile tulla, pidage selle noore lõõtsamehe nimi meeles, sest tema mängus on, mida kuulata ja vaadata!
Muusikuks saada pole lihtne. See on aega nõudev protsess, kusjuures kõige olulisem polegi ehk jälgida ülitäpselt õppekava ja lihvida mänguosavust, vaid innustada last ja seada talle eeskujusid.
Iiri vanasõna ütleb, et muusik peab seitse aastat pilli õppima, seitse aastat repertuaariga tegelema ning pärast seda seitse aastat lugudega ringi rändama ja mängima. Alles seejärel võime näha, mis sai. Või kas üldse sai.
Muusikalised oskused kasvavad pikkamööda. Eesti pärimusmuusika keskus on võistumängimisega loonud iga-aastaste kokkuvõtete tegemiseks uue võimaluse. Kõige tähtsam polegi seejuures võistlus, vaid võimalus näha, kuhupooole arenevad teised, ning otsida parimatelt eeskuju.
Mängu saab jälgida ka publik ja et eelvoore ei ole ning üritus kestab peaaegu terve päeva, saavad lapsed ja nende juhendajad kuulata ka teiste pillirühmade esinejaid. See tutvustab neile uusi lugusid ja mängunippe.
Esimesel võistumängimisel ei teadnud lapsed ning nende juhendajad veel, kuidas pärimusmuusika sooloesinemist ette valmistada, kuid paari aastaga on olukord tunduvalt paranenud. Repertuaar on mitmekülgne ja esinemised variantiderohked.
Kui algul tundus kohati, nagu oleksid lapsed ansamblitest välja nopitud ja pandud üksinda — mitte solistina — lavale, siis nüüd on pilt sootuks teine: enamik lapsi ja noori istus või seisis, pill käes, ja nende olekust võis lugeda: «Tere! Kohe esitan teile ägeda loo! Oodake ainult!»
On rõõm tõdeda, et pärimusmuusikat on hakatud Eestis õppima ja õpetama lustiga ning see annab end tunda ka mänguosavuses. Meil kõigil on au seda jälgida ja siira kaasaelamisega toeks olla.