Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/27/7353325t1h342f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7364165t1haf15.jpg)
MAJANDUSELU käib tsükliliselt. Halbadele aastatele järgnevad vähe paremad ja headele kipuvad järgnema taas kehvemad. See, kui palju on järjest häid või halbu aastaid ning kui suured on erinevused aastate vahel, oleneb hulgast asjaoludest. Eesti väike ja avatud majandus sõltub eelkõige väliskeskkonnast, kuid üksjagu ka sellest, kuidas suudame ise oma majandust juhtida ja headel aegadel pea selge hoida – ette mõelda ja tsükli põhjaks valmistuda, et see võimalikult valutult läbida.
Praegu on peaaegu kõik analüütikud seda meelt, et Eesti majanduses valitsevad head ajad. Tööturu olukord on juba pikemat aega olnud selline, et ettevõtjatel on järjest keerulisem uusi töötajaid leida ning see tõstab palku.
Majanduskasv ulatus teises kvartalis ligi kuue protsendini, sest ka Eesti põhilistel kaubanduspartneritel on head ajad. Viie-kuue protsendi suurune majanduskasv on Eesti jõukohasest kasvutempost tunduvalt kiirem. Nii kiire kasv ei jää pikaks ajaks kestma. Või kui jääbki, siis kaasnevad sellega tasakaalustamatused ning tagasilöögid (suurem majanduslangus ja tööpuudus) on seda ebameeldivamad.
RIIGI ROLL ON majandustsüklit siluda. Seda saab ta teha eelarvepoliitika kaudu. See tähendab, et peaksime headel aegadel varusid koguma, et riik saaks halvematel aegadel majandust toetada.
Kui tsükli põhjas tellib riik erasektorilt rohkem töid, on ettevõtetel lihtsam hoida inimesi tööl ja nende palku säilitada. Kui riik täidab oma majanduse tasakaalustaja rolli hästi, on halbade aegade mõju inimestele väiksem. Nagu seda varem on näitlikustatud: sel ajal, kui kõik kogunevad paadi ühele küljele, peab riik alati istuma üksi paadi vastasküljel.
Praegusel heal ajal tähendab tasakaalustaja roll ka seda, et riik peaks eelarves hoiduma lisakulutustest, mis võivad majanduse tasakaalust välja lüüa. Analüüsid viitavad eelkõige ohule ehitussektoris: nii erasektori kui ka avaliku sektori tellimused on seal kiiresti kasvanud ja peaksid järgmisel aastal edasi kasvama.
Ehitussektori lühiajaline kiire kasv kätkeb ohtu, et ajutiselt luuakse seal töökohti teiste, rohkem eksporti panustavate sektorite arvelt. Kui paari aasta pärast peaksid tellimused vähenema, ei oleks ehitusest vabanevatel inimestel enam kerge uut tööd leida. Esiteks on see probleem töö kaotanud inimestele ja nende peredele. Teiseks on see probleem riigile, sest Eesti majanduse kasvuvõime väheneb ja Eesti inimeste heaolu kasv aeglustub.
KUIGI KÕIK eelöeldu on praegusele valitsusele teada, on ta otsustanud teha puudujäägiga eelarve. Seda nii nominaalses kui ka struktuurses tähenduses. Teisisõnu ei plaani valitsus majandust tasakaalustada, vaid vastupidi, annab headel aegadel sellele veel hoogu juurde. Juhul kui hoog läheb liiga kiireks, kukume tulevikus paratamatult valusamini. Planeeritav defitsiit on siiski üpris väike, mistõttu ei ole põhjust arvata, et see lööb Eesti majanduse täiesti uppi – tervikuna pole tasakaalustamatus veel väga suur.
Majanduse pikemaajalise stabiilsuse seisukohalt on oluline, mis on valitsuse plaan järgmiste aastate eelarvepoliitikat silmas pidades. Praegune valitsuskoalitsioon jättis riigieelarve seaduses kehtima nõude, et pikemas perspektiivis peab eelarvepoliitika olema tasakaalus. Eestile on tasakaalus eelarve ja piisavad reservid väga vajalikud: tulevikus on riigil vaja teha kulukaid reforme, sest meil on siis vähem töötajaid ja rohkem vanu inimesi, kes vajavad hoolt ja tuge.
Kokkuvõttes võib 2018. aasta eelarve planeeritud puudujääk mõnes valdkonnas probleeme põhjustada ning järgnevate aastate riigieelarvet on seega raskem koostada. Kui majandusel ei lähe enam nii hästi ja tulude kasv aeglustub, tuleb eelarve ikkagi tasakaalu saada, sest seda nõuavad nii valitsuse kinnitatud plaanid kui kehtiv seadus.
EELARVES KAJASTUB ka mitu uut maksumuudatust. Eesti Pank ei hinda maksumuudatuste sobivust, on need head või halvad. Keskpanga vaatevinklist on oluline, et riik siluks eelarve abil majandustsüklit ja et riigirahandus seisaks pikemas vaates jätkusuutlikul alusel.
Nii sellel kui ka järgmisel aastal jõustuvad maksumuudatused on märkimisväärsed nii nende suurust kui ka olemust arvestades. Seetõttu kätkevad need riski, et riigieelarves on muutustega kaasnevad tulud üle hinnatud. Nii suurte muudatuste jõustudes on väga keeruline prognoosida, kuidas inimesed ja ettevõtted uutes tingimustes käituvad.
Juhul kui risk realiseerub ja tulude puudujääk on märkimisväärne, tähendab see seaduse kohaselt, et järgmis(t)el aasta(te)l tuleb lisaks eelarve tasakaalustamisele hakata tekkinud suuremat puudujääki eelarve ülejäägiga kompenseerima. See teeks niigi aeglasemalt kasvavaid tulusid arvestades eelarve koostamise veelgi keerukamaks.
Loodetavasti ei tähenda see, et valitsus hakkab taas kord kiirustades koormama Eesti majandust lisamaksudega. Kõhklused maksukeskkonna ja valitsuse käitumise suhtes võivad veelgi võimendada ettevõtjate ebakindlust, mis on viimaste muudatuste mõjul juba niigi väga suur. Pigem tuleks sellisel juhul vaadata kriitilise pilguga kulusid, et leida võimalusi, kus kokku hoida või valitsuse rahastatud tegevusi vähendada.