Kommentaar: Maailma tuleb vaadata avatud silmadega

Eiki Nestor

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Sellel suvel möödub 38 aastat, kui abiellusin oma tänaseni kauni naisega. Meil, noortel tudengitel, polnud seejuures aimugi perekonnaseadusest või selle paragrahvidest. Praegugi, nüüd juba pensionieelikutena ei tea me sellest midagi, sest meil pole, tänu taevale, läinud neid paragrahve vaja.

Väga paljudel ei ole paraku nii hästi läinud ja nad on pidanud perekonnaseaduse paragrahvide abil karile jooksnud kooselu küsimusi lahendama.

Meeldib see meile või mitte, aga inimeste kooselu õiguslik vorm on märgatavalt muutunud. Paljud ei pea vajalikuks registreerida oma kooselu perekonnaseaduse mõttes ja tähenduses. Keeleliselt kõlab see ehk veidralt, kuid suurem osa lapsi sünnib meil peredes, mida perekonnaseaduse mõttes polegi — lihtsalt naine ja mees elavad koos. Nendelgi tekivad ühised kohustused ja poolte õigused. Ka need kooselud võivad joosta karile.   

Kui perekonnaseadus aitab abielu registreerinud paaridel probleeme lahendada, siis koos elavatel paaridel sellist tuge pole. Kannatajaks jäävad alati need, kes on nõrgemad.
Vaja on partnerlussuhte seadust. Õiguslikult tähendaks see, et inimestel oleks õigus registreerida kooselu kas perekonnana või partnerlussuhtena.

Alles nüüd jõuan ühesooliste juurde, sest ka nemad elavad looduse tahtel paaridena, nendegi kooselu võib olla õnnelik, ent mingil hetkel ometi otsa saada. Seejuures on probleemid samad mis eri soost paaridel, kes pole registreerinud oma kooselu perekonnana.

Partnerlussuhte seaduse mõte ongi aidata neid, kes kooselu perekonnaseaduse mõttes registreerida ei taha või ei saa. Tekkivaid rõõme saavad nad jagada ka seaduseta, probleeme lahendada kahjuks mitte.

Ma ei oska öelda, kas tegu ikka on radikaalse konservatismiga. Pigem on see Nõukogude Liidu ajast pärit arusaam, mille järgi kõik, kes polnud «meie sarnased», olid valed või vaenlased. See õpetus õhutas sallimatust kõige vastu, mis ei ühtinud leninismiga.

Partnerlussuhte seadus tähendaks, et me ei peida pead liiva alla eri soost inimeste muutunud kooseluvormide ega ühesooliste paaride puhul. See näitaks, et oleme sovetlikust sallimatusest välja kasvanud ning suudame vaadata maailma avasilmi — kissitamata ja sisistamata.

Tagasi üles