VILJANDI LINNA kaasava eelarve menetlemise kord vajab põhjalikku muutmist. Kosmeetilistest muudatustest ei piisa. Senisel moel ei ole enam mõtet jätkata.
Mida teha kaasava eelarvega?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavune võitja on selgunud. Mõni päev enne tähtaja kukkumist ületas nõutava 200 hääle piiri ettepanek muuta kesklinnas asuv Lastepark ajakohasemaks ja lastesõbralikumaks. Teised jäid sellest kaugele maha. Hääletajaid tuli kokku rekordiliselt vähe. Selle üheks põhjuseks olid ilmselt ID-kaardi sertifikaatidega seotud probleemid, kuid ainult seda süüdistada ei saa.
Võib-olla olekski mõistlikum rakendada kaasavat eelarvet iga kahe aasta tagant. Sellisel juhul saaks suurendada projektide teostamiseks ettenähtud summat lisakulutusi tegemata.
SEL AASTAL rahvahääletusele pääsenud ettepanekute hulgas ei olnud ühtegi päris uut ideed. Kaheksast ettepanekust kuus on kaasava eelarve ideede hulgast ühel või teisel kujul läbi käinud juba eelmisel kolmel aastal. Nüüd võitnud Lastepargi ajakohastamine oli rahvahääletusel kolmandat korda. Eelmisel aastal kogus see isegi rohkem hääli.
Mõtet teha Viljandi lemmikloomade surnuaed ei olnud varem välja käidud kaasava eelarve hääletuse tarvis, aga vajadus selle järele on ammu teada ning Sakala kirjutas sellest pikalt ja laialt juba 15 aastat tagasi. Paalalinna viilhalli kõrvale heiteväljaku rajamine ei olnud samuti uus mõte, suur osa tööst on juba tehtud.
Kas viljandlastel on siis värsked ideed otsa saanud ning nad ei suudagi enam midagi täiesti uut välja mõelda? Päris nii öelda ei saa, sest nõuetele mittevastavaks tunnistatud ettepanekute hulgas oli ka selliseid, millest ei ole varem avalikult juttu olnud. Pigem on asi ikkagi selles, et paljud kodanikud ei hakanud oma mõtteid ettepanekuks vormistama.
PASSIIVSUSE põhjus peitub minu hinnangul kaasava eelarve protsessis endas. Täpsemalt öeldes selles, kuidas see on Viljandis varasematel aastatel välja kukkunud.
Mida teha?
Kõigepealt tuleks tuua vastaval veebilehel selgelt välja, mida kaasava eelarve kaudu üldse toetatakse. Viisakas oleks anda ka argumenteeritud vastus neile kodanikele, kelle ettepanekuid ei pea ekspertkomisjon nõuetele vastavaks. Tuleb tuua välja konkreetsed põhjused, miks sellisele seisukohale jõuti. Tänavu heitis see komisjon kõrvale isegi ühe linnavolikogu liikme mitmendat aastat järjest esitatud ettepaneku.
Komisjon peaks hakkama selliseid otsuseid inimestele arusaadavalt põhjendama. Ei piisa lakoonilisest teatest, et ettepanek ei vastanud kaasava eelarve nõuetele. Tuleb selgitada täpsemalt, miks seda läbi ei lastud.
Täiesti elementaarne on, et rahvahääletusele peaksid minema kõik nõuetele vastavaks tunnistatud ideed. Tänavu nii juhtuski, aga üksnes põhjusel, et neid oli alla kümne.
Ekspertkomisjonile järgnev lisafilter on põhjendamatu. See väljendab ideede esitajaid alavääristavat ja patroneerivat suhtumist ning kujutab endast katset hoida kogu protsessi ikkagi poliitikute kontrolli all.
Hääletus ise võiks olla salajane. Sel aastal nii ei juhtunud, aga eelmine kord läks kahe enim hääli saanud idee toetajate vahel lõpuks ju kohati lausa vihaseks võitlemiseks. Tasavägine rebimine keeras inimestel emotsioonid üles ja tekitas mõttetuid tülisid. Kindlasti oli ka see üks põhjus, miks hääletusest osavõtt tänavu järsult vähenes.
Kui paljudel viljandlastel on kaasav eelarve hakanud seostuma eelkõige negatiivsete emotsioonidega, ei maksa imestada, et huvi selle iseenesest väärt ettevõtmise vastu raugeb.
KOHALIKE VALIMISTE eel korraldasid erakonnad ülepakkumise, kes lubab kaasava eelarve mahtu kõige rohkem kasvatada. Teatavasti on praegu selleks ette nähtud 30 000 eurot aastas. Reformierakond lubas summa kahekordistada, sotsid tõsta 75 000 euroni ning EKRE linna aastaeelarvest 0,5 protsendini, mis oleks sotside pakutust umbes poole rohkem.
Minu arvates võiks nüüd aja maha võtta ja järgmise aasta üldse vahele jätta, et muuta kõigepealt põhjalikult kaasava eelarve menetlemise korda. Lisaraha ei lahendaks ju sellega seotud probleeme.
Võib-olla olekski mõistlikum rakendada kaasavat eelarvet iga kahe aasta tagant. Sellisel juhul saaks suurendada projektide teostamiseks ettenähtud summat lisakulutusi tegemata. Samuti võimaldaks see hoida kõvasti kokku kaasava eelarve turundamise pealt.
Praegu kipub jääma mulje, et kaasavast eelarvest on saanud linnale suur mainekujundusprojekt, mille abil üritatakse näidata, et eelarve koostamisel on sõnaõigus ka tavakodanikel. Muljest olulisem on lõpuks siiski asja sisu.