Sotsiopaatdemokraatia ehk Juhiks olemise (vältimatu?) tõprus

Marek Tiits MARKO SAARM/SAKALA Foto: Marko Saarm / Sakala

RIIGIKOGU LIIGE, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre avaldas nädala eest Eesti Päevalehes arvamusloo, milles üritas jõuliselt vastu hakata alkoholitootjate lobitööle, mis olevat viinud alkoholiaktsiisi ümber puhkenud üldrahvaliku paanikani. «Kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses /.../ oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele,» nentis ta.

Pilvre seisab oma väitel just niinimetatud õllelobistide kampaania vastu, mis jätvat Eestist ja maainimestest mulje kui parandamatuist viinahaigeist, kelle esmane inimõigus peab olema kodulähedasest maapoest odava meelemürgi kättesaamise võimalus. Need poed olla täis kiirpakendeis alkoholi ning poodide ümbruses sumisevat ikka ja aina viinaninad, kes oma inimõigust praktiseerivat. «Korralikum rahvas neis kolkapoodides ei käi, ehk mõni autota vanatädi või suvel turist,» kirjutas ta enesekindlalt.

KUI PILVRE sõnavõtt sotsiaalmeediasse jõudis, puhkes raevukas reaktiivne pahameeletorm. Esile kerkisid üha uued ja uued kirjutajad ja jagajad, keda too kirjutis oli riivanud. Pilvre ei saanud aru, miks, kuid ei vaevunud seda ka endale selgeks tegema. Küsimusele, kas maainimeste solvamine nii laia üldistuskirvega oli ikka asjakohane, vastas ta kõrgilt, et tema ei tea nende reaktsioonide kohta midagi. Üleüldse olla väga raske eristada autentset reaktsiooni ja alkotöösturite lobi. Tema tahtnud öelda üht, aga, noh, mis teha, funktsionaalse lugemise oskuseta lollid maakad (ja muidugi alkotöösturite PR-osakonnad ja lehetoimetus) olla teinud tema jutust hoopis mingi muu jutu.

Kokkuvõttes: inimesed on lollid, alkolobistid jõulised ja lehetoimetused skandaalijanused.

Ja nii on eestlastest nende endi valitud esindajate retoorika kohaselt viimaste aastate jooksul saanud sallimatu seemnesööjast homo- ja russofoobne natsirahvas, kes ei vaja muud kui alkoholivaba õlut, tasuta bussisõitu, võimalikult segast maksusüsteemi ning seda, et terviseminister isiklikult reguleeriks saiakeste müüki koolipuhvetites.

KA MIND ÄRRITAS Barbi Pilvre sõnavõtt hingepõhjani. Ka mina olin üks neist, kes jõuliselt reageeris. Hiljem, kui ilmus lugupeetud riigikogulase lühiintervjuu, milles ta väitis, et ma olen kõigest valesti aru saanud ning minu reaktsiooni ja alkohiiglaste-lobistide arusaamade vahele võib vaat et võrdusmärgi tõmmata, lugesin tolle artikli mitu korda uuesti üle.

Ja minu arusaam ei muutunud. Proua Pilvre võib väita ükskõik mida, süüdistada oma sõnumi moonutamises keda tahes, aga faktiks jääb, et tema arvamuslugu oli lihtsalt üks eelarvamustest kubisev ja stereotüüpide võimendamisele toetuv kirjutis.

Ma ei hakka uuesti üle kirjutama, mida ma sotsiaalmeedias juba väljendasin. Minu koduküla lähedal asuv maapood nagu ka ükski teine pood, kuhu olen viimastel aastatel sattunud, ei mahu Pilvre joonistatud rohmakasse raami. Pole topsiviina, pole joodikuid, pole masendust. Panen sellise kuvandi proua Pilvre linliku eluvõõruse arvele. Ikka juhtub.

Küll aga jäi mind selle loo lugemise järel saatma mingi häiriv tunne, mille sõnastasin endale alles mitu päeva hiljem: sellise käitumisviisi jaoks peab olema termin. Ja ongi: sotsiopaatia. Veelgi täpsemalt: sotsiopaatdemokraatia. Aga see ei ole, pange tähele, omane mitte ainult sotsiaaldemokraatidele või ammugi üksnes Barbi Pilvrele isiklikult. Ei, see on hoopis näht, puue, sündroom, mis tabab väga paljusid muidu mõistlikke inimesi, kes riigi või kohaliku omavalitsuse tüüri juurde pääsevad.

Sotsiopaatdemokraat võib olla nii reformi- kui keskerakondlane, samuti irlikas või ekrelane, päris kindlasti ka roheline, nagu viimase aasta jooksul oleme teada saanud. Sotsiopaatdemokraatia nähud ilmnevad sageli niipea, kui omavalitsusse või parlamenti (või lihtsalt pilti või raadiosse) pääsenud poliitik, olgu ta kogenud või algaja, adub, et ta peab seisma pealiini seisukohtade eest ja tal on vabadus teha seda oma sõnadega.

Ja nii on eestlastest nende endi valitud esindajate retoorika kohaselt viimaste aastate jooksul saanud sallimatu seemnesööjast homo- ja russofoobne natsirahvas, kes ei vaja muud kui alkoholivaba õlut, tasuta bussisõitu, võimalikult segast maksusüsteemi ning seda, et terviseminister isiklikult reguleeriks saiakeste müüki koolipuhvetites. 

Ja mis veel olulisem: selle lolli rahva juhid ja esindajad ei eksi. Mitte kunagi. Ja kui eksivad, siis selle tõttu, et loll rahvas ei oska funktsionaalselt lugeda. Samamoodi nagu rahvas on juhtide arvates loll, muutuvad paljud juhid valituks osutumise järel välgukiirusel ja vältimatult empaatiavõimetuks tõpraks. 

See kõik oli muidugi liialdus, aga eesmärgi täidab, mõtte toob reljeefselt esile.

ILMEKSIMATUSE sündroomi on põdenud absoluutselt kõik Eesti valitsuserakonnad viimase 20 aasta jooksul. Kas selle sündroomi elujõulisus ning muutumine poliitkultuuris näiliselt vaikimisi heakskiidu leidnud sotsiopaatdemokraatlikuks juhtimisviisiks näitab rahva, valitsejate või üleüldise mõttelaadi nõrkust, mina hinnata ei oska. Praeguse loo puhul on selge ka see, et sotsiaaldemokraadist iseteadja plähmerdav sõnavõtt lisas järjekordse lootusetusetellise umbusumüüri kõigi poliitikute ja rahva vahel.

Kodanikuna on kaunis sitt seal teisel pool müüri olla. Ausalt, Barbi. Sa olid ise ka ükskord siin, ma mäletan küll.