Kuldse Trio saatel ilmale tulnud poiss

Kui Print Besti trükikojas kolmapäeva ennelõunal Ott Kiivikase elust kõnelevat raamatut trükkima hakati, oli peategelane ka ise kohal. Trükikoja omanikku Priit Viirat nimetas Kiivikas ka üheks peamiseks põhjuseks, miks ta viimasel ajal Viljandisse satub. Nimelt on nad väga head sõbrad. Foto: Elmo Riig

Ott Kiivikas sündis 1977. aasta 10. septembril kell 22 Viljandi haiglas Kuldse Trio muusika saatel. See on esimene fakt tema 264-leheküljelises elulooraamatus, mis valmis Viljandi Print Besti trükikojas sel kolmapäeval kell 12.

See, kuidas käisid kaklused poolteist aastat vanema venna Mikuga, kuidas isa pere juurest lahkus ja kuidas ema pidi kaht poega üksinda kasvatama, täidab raamatu «Visa hing» esimesed sadakond lehekülge. Avameelselt meenutab Kiivikas raamatus sedagi, kuidas ta teismeeas sporti tehes oli vahepeal lausa ahelsuitsetaja ning kuidas sõpradega jõusaali minnes sai mõnikord ka kolmeliitrine õllepurk kaasa võetud.

Samal ajal kui 3000 raamatust koosnev tiraaž trükikojas valmis, meenutasid intervjueerija ja Ott Kiivikas enam kui 20 aasta taha jäänud aegu. Et oleme Otiga kunagised koolivennad, ütleme teineteisele sina.

Sa oled vähemalt poole elust olnud tippsportlane. Kas sa oma lapsepõlvest esimest võistlust mäletad?

Ma arvan, et minu esimene võistlus oli Paala järve jooks, mille kõige esimene võitja ma olen. See on mulle üsna eredalt meelde jäänud ja meenutan seda ka oma raamatus. See oli kuueaastaste laste jooks ja üldse esimene kord, kui seda võistlust korraldati. 

Olite vennaga kooliajal kõvad spordipoisid. Ma ise mäletan sind korvpalliplatsilt, kus saime nii mõnigi kord teineteise vastu mängida. Sind peeti noorteklassides omavanuste seas väga suure tulevikuga mängijaks. Mis põhjusel sa korvpallist loobusid?

Me mõlemad vennaga olime sellised, et ükskõik mis spordiala me ka ei teinud, tegime ikka päris hästi, isegi noortekoondiste tasemel. Minu koolivahetus ehk toonasest 5. keskkoolist (nüüdne Paalalinna kool – toimetus) 1. keskkooli (Jakobsoni kool – toimetus) minek oli tingitud sellest, et tugevdada 1. kooli korvpallimeeskonda.

Loobusin lihtsal põhjusel. Sain aru, et meeskonnamängus ei sõltu kõik sellest, kui palju ma ise punkte viskan, vaid kui palju me meeskonnana saame. Piisab sellest, kui keegi meeskonnast annab endast 70 protsenti, ja tuleb kaotus.

Mäletan kooliajast küll, et kui teised läksid trennist koju, siis mina jäin kooli võimlasse ja tõmbasin üksinda lõuga, tegin kätekõverdusi. Keegi ei palunud mul seda teha, aga mul oli lihtsalt väga suur enda arendamise soov ja mind hakkas tõmbama jõusaali poole. Sellest, et minu alaks kujuneb lõpuks kulturism, polnud mul siis õrna aimugi.

Sel ajal, kui sina olid teismeline, hakkasidki Viljandisse tekkima esimesed jõusaalid. Jõutõstmise entusiast Raimo Kaasik tegi sellise spordiklubi nagu Power ja sinna sa kadusid.

Jah, seesama KEK-i hoovi peal asuv jõusaal oli minu Eedeni aed tol ajal. Seal ma kõige rohkem olin ja toimetasin.

Kui tagasi vaadata, siis Viljandi raskejõustik oli toona väga tugev. Oma esimese raskejõustikuvõistluse tegingi jõutõstmises ja meeskondlikult olime Eestis valitsejad. Ärme unustame ka seda, et praegune tõstespordiliidu president Ain Põder toimetas sealsamas klubis.

Mina olin mõnda aega kulturismi- ja fitnessiliidu president, Ain on tõstespordiliidu juht ja me mõlemad oleme tulnud sellest KEK-i all olnud pisikesest jõusaalist. Ja tol ajal olid veel sellised mehed nagu Janek Nurmeots ja Marek Kaasik. No neil Eestis konkurente polnudki.

Kas võib siis öelda, et tänu Raimo Kaasiku initsiatiivile oled sa praegu maailma tipus?

See lõi võimaluse. Ma usun, et me oleks kuidagi kuskil ikka saanud treenida, aga see oli toona parim jõusaal. Ka spordihoone all oli üks väike saal, aga Raimo oma oli kindlasti paremini varustatud.

Millal sa Viljandist ära läksid ja tallinlaseks hakkasid?

See oli 1997. aasta 1. aprill, kui ma asjad pakkisin. Läksin lihtsalt paremaid võimalusi otsima, sest tahtsin edasi areneda nii spordis kui muul alal, näiteks töös. Jah, mul oli toona siin töö, aga tegin väga lihtsat tööd nii Viljandi Liimpuidus kui Doldis. See klõps, mis pani mind asju ümber hindama, käis siis, kui ma staabeldasin Liimpuidu hoovi peal laudu. Minu vastas oli keskeas mees, kes tegi täpselt sedasama tööd, aga tema päeva kõrghetk oli see, kui ta sai õhtul pudeli viina ära juua. Siis mõtlesin, et oot-oot, mina ei kujuta ennast 30 aasta pärast seal teisel pool lauda ette. Küsisin endalt, mida ma olen siis elus korda saatnud.

See oli klõps, mis ütles, et pean siit välja minema. Ma ei taha sellega sugugi motiveerida noori kodukandist ära minema, aga mind pani see olukord liikuma. Loomulikult teadmata, kuhu ma üldse edasi lähen.

Millal sai sulle selgeks, et sinu edasine tee on sport?

Eks see paralleelselt tulnud. Meie peres polnud võimalust, et mind ülal peetaks. Ema mind valdavalt üksinda kasvatas ja suunas. Ma sain aru, et mul on kaks võimalust: kas lähen õppima ja tööle või ma teen sporti ja töötan. Tõenäoliselt polnud mul sel hetkel selget ettekujutust, et kui ma õpin ühte eriala, siis mida see mulle annab. Samal ajal sain aru, et sport on mulle väga südamelähedane. Nii et mul polnudki vaja väga valida: tuli lihtsalt leida töökoht, mis sportimist soosib. 

Sealt hakkasid need asjad paralleelselt jooksma ja juba 1999. aastal hakkasin ettevõtjaks. Kaks aastat pärast seda, kui olin Viljandist, kaks kätt taskus, ära läinud, tegin Tallinnas oma firma. Ajas tagasi vaadates saan aru, kahetseda pole mul midagi.

Kas sa praegu tead midagi Viljandi raskejõustikust?

Kui ausalt öelda, siis ei tea. Pärast seda, kui Raimo Viljandist ära kolis, pole tõesti kellestki kuulda olnud.

Pean tunnistama, et kui ma täna nägin siin trükikoja peal asuvat jõusaali ... Ma ei osanud tõepoolest unes ka arvata, et Viljandis on nii heal tasemel koht! See on tõesti maailmatasemel. Seda kummalisem on, et siit ei ole tulnud kõrgel tasemel tegijaid. Kõikjal on näha, et uusi klubisid tuleb palju juurde, aga tippsportlasi nendest ei tule.

Harrastajate arvu kasv on tegelikult tore, sest inimesed ju liiguvad ning eks see olegi praegu spordiklubide peamine äriline eesmärk. Selleks et arendada tippsporti, peab kohapeal olema fanaatiline eestvedaja ja treener, aga nagu selgub, meie uutes avatud jõusaalides selliseid inimesi ei ole.

Kui tulla raamatu juurde tagasi, siis kui palju tunnevad keskikka jõudnud viljandlased selles ära oma noorusaja Viljandit?

Jah, selles on ikka päris palju minu noorusaega. Väga suure osa raamatust võtab enda alla minu ja mu venna suhe. Enne raamatu kirjutamist ma ei saanudki aru, kui suurt rolli mängis vend minu arenemises ja minu püüdlustes spordis kuhugi jõuda. 

Esimene võitlus hakkaski mul pihta kodus eesmärgiga olla vennast parem. Nii et äratundmisrõõmu peaksid leidma ka need lugejad, kel on kodus õde või vend või isegi mitu. Seal on väga häid kirjeldusi vendadest, kes ühelt poolt meeletult kaklevad ja teiselt poolt väga hoiavad teineteist. Ma ei suutnud sellest enne aru saada, kui kirjanik oli selle suhte väga hästi ära tabanud.

Sinu raamat ilmub ajal, kui oled sportlasena veel maailma absoluutses tipus. Mis sa arvad, kui kaua sa jõuad seal püsida?

Võtan praegu aasta korraga. Asi on huvitav niikaua, kuni näed, et oled võimeline tipus kaasa tegema ega hakka noortele jalgu jääma. Praegu pole seda veel juhtunud. Kulturismis ei käi muutused kiiresti. Ei ole nii, et saad aasta vanemaks ja vaatad, et lihaseid enam ei ole. Vananemisprotsess on tegelikult aeglane ja kulturismitreening pidurdab seda veelgi. Tänavu sain tiitlivõistlusel esimest aastat kaasa teha Mastersi vanuserühmas ja nägin, et seal on mehed, kelle sünniaasta on 1950. Nad näevad sellised välja, et täitsa lõpp! Sealt saab aimu, et kümme aastat võiksin veel vabalt kaasa lüüa ja parimad 50-aastased mehed suudavad täiesti edukalt ka noortega võistelda. Ma ei ütle, et nad võidavad, aga võivad kuue parema sekka jõuda.

Kõige parem näide on Läti mees Aivars Visockis, kellega me võistlesime koos juba 1998. aasta Euroopa meistrivõistlustel, kui mina oli juunior ja tema oli 40 täis. Nüüd seisime tiitlivõistlusel ühel laval eri vanuseklassis, aga nüüd olin ka mina veteranide klassis. Tema lõpetas oma klassis pronksiga. Mõtlesin, et kuhu need aastad küll on läinud: 20 aastat on möödas, aga ikka on samad mehed laval ...

Ma ei taha ennast päriselt lavale ära unustada, aga usun, et saan veel vähemalt viis aastat maailma tipus kaasa teha.

Foto: Repro

Raamat

Kaire-Külli Vaatmann, «Visa hing. Ott Kiivikas»

• 264 lehekülge
• Esmaesitlus 1. detsembril Tallinnas Viru keskuses