Isa lahkumine: «Seisime trepi esimese astme peal nuttes ja paludes, et isa ära ei läheks»

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Väljavõte raamatus «Visa Hing Ott Kiivikas»
Väljavõte raamatus «Visa Hing Ott Kiivikas» Foto: Elmo Riig

Meil läks kõik väga hästi, kuni ühel päeval saime Miku ja emaga peaaegu närvivapustuse. «Ma jätan teid nüüd maha,» teatas isa ootamatult. Pakitud kohvrid olid tal juba välisukse kõrval. 

Meie Mikuga, tema seitsmeaastane, mina olin saanud just kuus, seisime trepi esimese astme peal nuttes ja paludes, et isa ära ei läheks. Minu mälust on see pilt kustunud, Kiksul ja Mikul aga selgelt meeles. Isa lahkus sõnagi selgituseks raiskamata.

«Tead, ma usun, et isa tuleb ükskord tagasi. Kõik ei ole nii hull,» lohutas mind Mikk.

Märksõnad

Tagasi üles