/nginx/o/2016/02/01/4957589t1h3593.jpg)
/nginx/o/2008/09/25/77361t1h848e.jpg)
Möödunud nädalavahetuse järellainetusena räägitakse palju talgutest. Loetakse üles töökäsi ja saavutusi, kiidetakse osalejaid ning tehakse korraldajatele ettepanekuid, kuidas ettevõtmine veelgi paremaks muuta.
Repliik: Maast madalast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Netikommentaaridest on silma jäänud ka kurjustamist. Miks sunnitakse lapsi parki riisuma ja prügi koristama: nemad pole sinna risu maha ajanud ja nende ülesanne on korda hoida oma kodus!
See, kui õpetaja viib klassi talgutele, ei ole küll lapstööjõu kasutamise näide, vaid annab pigem õppetunni, et kõik, mis meid ümbritseb, on ühine. Oluline on õppida varakult nägema koduuksest kaugemale.
Laupäeval talgutel kuulsin emmesid vastamas mudilaste lõpututele küsimustele. «Kes need pudelid siia metsa viskas? Miks me siit riisume? Miks see puu maha saeti? Kuhu see praht viiakse?» Väikestes peades sai nii mõnigi asi selgemaks ja sugenes uus teadmine: prügi maha visata ei tohi.