Linnaneiust sai õnnelik maanaine

Lehmad igatsevad juba karjamaarohu järele.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Nii mõnigi imestas, kui Tallinnas sündinud ja kasvanud ning sealse 20. keskkooli lõpetanud tütarlaps läks tööle lehmalauta.

Tiiu Kiis ise peab seda ka 37 aastat hiljem täiesti loomulikuks.

«Veetsin varajasest lapsepõlvest peale kõik suved Kolga-Jaani kandis. Tädi töötas Päovere laudas ja mul oli seal vaba voli tegutseda,» meenutab ta.

«Viieselt ehk,» saan vastuseks, kui küsin, millal ta esimest korda püüdis lehmalt piima kätte saada. Tiiu Kiis ütleb, et on sündinud maanaiseks.

Tema ema oli läinud 18-aastaselt Meleskist Viljandi autobaasi tööle ja leidnud seal armsama, kellega kolinud paremat elu otsides Tallinna. Linnas elades säilitasid nad maale omase elulaadi.

«Ema tõusis väga vara ja läks turule, et midagi odavamat lauale saada. Kui meie hommikul kooli minekuks tõusime, oli tal juba kuum plaadisai laual,» meenutab Tiiu Kiis.

Ema oli maanaise kombel keetnud kõik süldid ja pasteedid ise ning osanud valmistada maitsva söögi isegi loomamaost.

Lüpsjaks ja omaette elama

Oli 1974. aasta. 17-aastane äsja keskkooli lõpetanud tütarlaps sai Unakvere lauta lüpsjaks ning asus elama Pärnissaarde. Laudani oli sealt üsna pikk maa. Kui ema tütre omaette elamisest mitu kuud hiljem teada sai, oli ta väga ehmunud, aga parata polnud enam midagi. Liiati tuli neiu toime ega kurtnud, kuigi tema põhiline toit olid leib ja piim.

Aasta hiljem saatis Võhma kolhoos noorukese lüpsja majandi stipendiaadina Tartusse loomaarstiks õppima. Esimees Einar Piilmann oli osanud ühendada tütarlapse huvid ja kolhoosi vajaduse.

Põllumajandus­akadeemias õppimise aegu neiu abiellus: mees oli kodupaigast, sealtsamast Unakverest pärit melioraator August Kiis. Kui 1980. aastal jõudis kätte kõrgkooli lõpp, oli noorel perel juba kaks last. Mees hoidis neid — ka siis, kui diplomeeritud loomaarst majandis oma värskeid oskusi kasutas.

Esimees soovis, et Tiiu Kiis võtaks igapäevase hoole alla Siimani suurlauda, ning pakkus noorele perele selle lähedale korterit. Noor loomatohter ei soostunud, sest soovis elada perega omaette, maamajas. Piilmann leidis Venevere järve kõrval sobiva elamu, mis on Kiisade kodu praegugi. Esimees tegi paar tuba vabaks, andes senisele asukale, üksikule mehele teise eluaseme.

Kiisa perel õnnestus hiljem osta kogu maja endale ning ehitada elamu juurde hädavajalikud kõrvalhooned lauda, keldri, saunamaja ja garaaži. Nad pidasid lehma, et piim oleks omast käest võtta.

Tiiu Kiisa töö sõltus eelkõige loomadest. Ega nemad oska kurta ning haiguse korral peab tohter olema nagu hiromant, kes tõve ära arvab ja seda õigesti ravib.

Noore arsti pilgu all olid Painaste, Venevere ja Unakvere laut ning hiljem töötas ta Oru laudas nii veterinaararsti kui brigadirina. Tema hoole all on olnud ka sigala ja kõik majandi laudad sel ajal, kui tuli nädalavahetustel valves olla. Algul käis Tiiu Kiis tohterdamas villisega, millel oli presentkatus. Seejärel sai ta istumise alla veoki ning pärastpoole tegi tööotsi oma autoga, mille kasutamise eest majand tasus.

«Mõnikord oli ühel ööl kolm väljakutset. Nagu ühelt koju jõudsin, nii oli tarvis sõita teise paika,» tuletab Tiiu Kiis meelde. Õnneks polnud sellist vajadust eriti sageli.

Kõige tavalisem oli olnud lehma poegimisabi. See algas vasika seisu parandamisest ja lõppes teinekord emaka tagasipanekuga. Lehm on kannatlik, talub kõik vaevad.

Arst läheb vajaduse korral

Juba kuus aastat on loomaarst Tiiu Kiis töötanud füüsilisest isikust ettevõtjana ning järjest harvem läheb kellelgi tema oskusi vaja: maal peetakse vähe loomi.

Ta ütleb, et Veneverest Kõoni on loomi ainult kolmes majapidamises. Enamasti vajatakse seemendajat ja vahel harva ka ravi. Kui omanik on haiguse teada saanud ja teab raviskeemi, püüab ta edasisega ise toime tulla, sest kõik ju maksab ja maainimesel raha napib.

Vahel on tulnud magama panna mõni vana koer. Nüüd on ühed noored asutanud Tääksi tee äärde lambakarja ning seal kandis on nähtud ka hobuseid.

Tiiu Kiis tunneb rõõmu, et appikutsed pole lakanud ning ametioskused ei saa känguda.

Viimastel aastatel on Tiiu ja August Kiis keskendunud oma karjale, viiele piimalehmale. Nagu öeldud, on neil alati olnud lehm ja muidki loomi, aga viiene kari aitab leiva lauale teenida.

«Üle päeva läheb meilt E-Piima kaudu Põltsamaale sadakond kilo piima, mille rasvasus on viimase proovi järgi viis ja valgusisaldus 3,98 protsenti,» räägib perenaine.

Tema sõnul peavad tootmishooned ja meiereisse saadetav piim vastama rangetele nõuetele — võrreldes kaevus jahutamise ja pukile viimisega on need nagu öö ja päev.

Viis lehma pole ju palju. Inimene kujutleb, et nendesamade seinte vahele võib mahutada vasika ja põrsa ning kanaõrregi, mis ei võta ometi miskit ruumi. Aga ei tohi: euronormid ei luba. Kõige suurema keelu all on sulelised. Nõnda elavadki selle pere kanad, põrsas ja vasikas omaette.

«Teeme kõike kahekesi,» sõnab ennekõike lüpsile keskendunud perenaine. «Vajaduse korral tulevad ka lapsed abiks.» Mehe kohus on anda lehmadele sööt ette, kanda piim elamu esikusse ja toimetada seal asuvasse jahutisse.

Hommikune lüps algab kell 7.30 ja õhtune kell 19.30. Keskpäeva jäävad veel üks söödakord ja jootmine. Loomad saavad heina ja jahu sedamööda, kuidas kellegi toodang on, ning mineraalsööta muidugi ka.

Teri viib abielupaar Kõosse veskile kord nädalas kolm kotti. Võiks ju rohkemgi jahvatada, kuid pole hoiukohta ning värske jahu on alati parim. Mõistagi on see ostuvili. Kiisad on üritanud ka vilja kasvatada, kuigi maad on ainult kümme hektarit. Paraku polnud neil kombaini ja ühel sügisel läks vili lõikajat oodates raisku.

Sündinud maatööd tegema

Tiiu Kiis arvab, et kuigi sündinud ja kasvanud linnas, on ta loodud maatööd tegema. Linnatüdrukuna ei tõmmanud teda kunagi pidudele. Ei mõjunud seegi, et ta proovis juba kaheksa-aastaselt kodus akordioni, mängis seda hiljem kooli akordionistide ansamblis ja esines isegi väljaspool Eestit.

«Olen õnnelik inimene,» ütleb ta, kaevates hargiga maad ning mõeldes tööle, kodule ja neljale lapsele.

«Lapsed on mul asjalikud ja oskavad elada. Teevad käsitööd, koovad mulle ja isalegi sokid jalga ning mõistavad valmistada verivorsti, sülti ja muid traditsioonilisi maatoite.»

Pere esiklaps Jana talitas vanaema kombel ja läks elama Tallinna. Lõpetanud kultuuriakadeemia, sai ta tööd ühes pealinna koolis ning jätkab ühtlasi õppimist, kasvatades seejuures tütart ja kolme poega.

Karin töötab Kolga-Jaanis vanurite hooldajana ja õpib ülikooli sotsiaalteaduskonnas. Tema peres kasvavad tütar ja kaks poega. Kaie töötab Kõos ning Lembit elab oma perega kodutalus. Neilgi on lapsed. Tiiu Kiisal on üksteist lapselast.

Tütar Karin ütleb ema kohta nii: «Linnatüdruk tuli pärast keskkooli maale karjalauta tööle, abiellus maamehega ja jäigi siia. Hoolitseb majapidamise eest ja kasvatab loomi — tore ja töökas emme!»

Sel ajal kui perenaine lehtivat roosipõõsast välja kaevates ja teise paika istutades päikesepaistet nautis, kõndis peremees tanumal ja vaatas, kas karjaaed kuskilt kõpitsemist ei vaja. Ehk passib juba sel nädalal lehmad koplisse lasta.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles