Töökäte nappus pärsib majanduskasvu

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mihkel Nestor

FOTO: Jaanus Lensment

EELMISE NÄDALA teisipäeval avaldas statistikaamet tööjõu-uuringu tulemused selle aasta kolmanda kvartali kohta. Andmed kinnitavad, et olud tööturul on vähemalt töövõtja vaatevinklist endiselt väga head. Eesti 15–74-aastasest elanikkonnast oli kolmandas kvartalis tööga hõivatud 68,3 protsenti, mis on vähemalt lähiajaloos parim tase, mis Eestis on saavutatud. Seejuures oli Eesti tööhõive kolmandas kvartalis üks suuremaid kogu Euroopa Liidus. Praegustel andmetel ületas meie taset paari protsendikümnendiku võrra vaid Rootsi. See asjaolu tekitab küsimuse, kuivõrd saab Eestis edasisele hõive kasvule loota. Näiteks euroalal keskmiselt jääb tööhõivemäär samas vanusevahemikus tublisti alla 60 protsendi.

Kui mitmes varasemas kvartalis on tööhõive kasvu panustanud ennekõike noorte, 15–24-aastaste suur osalus tööturul, siis tänavu kolmandas kvartalis suurenes tööhõive hüppeliselt parimas tööeas, 25–49-aastaste seas. Selles vanuserühmas ületas tööhõive koguni 84 protsenti.

Võttes arvesse Eesti soodsat vanemahüvitise skeemi, mis võimaldab ligi 17 000-l nimetatud vanuses inimesel poolteist aastat tööturult eemal viibida, on hõivenäitaja enneolematult hea. Regioone vaadates suurenes kolmandas kvartalis tööhõive 2016. aasta sama ajaga võrreldes enim Kesk-Eestis. 2017. aasta teise kvartaliga võrreldes tegi tugeva hüppe ülespoole ka Kirde-Eesti hõivemäär, kuid sellest hoolimata jäävad regionaalsed erinevused Eestis äärmiselt suureks. Kui Põhja-Eestis on tööga hõivatud kolmveerand tööealisest elanikkonnast, siis Kirde-Eestis kõigest 55 protsenti.

TÖÖTUS PIIRDUS tööjõu-uuringu põhjal tänavu kolmandas kvartalis 5,2 protsendiga. Viimati oli selle määr sama madal kaks aastat tagasi, 2015. aasta teises kvartalis, kuid valdavalt on viimaste kvartalite töötuse tase ületanud 6 protsenti. Püüdmatuks rekordiks jääb ilmselt 2008. aasta teine kvartal, kui töötuse määraks mõõdeti vaid 4 protsenti.

Kiire majanduskasv peaks viima töötuse edasise vähenemiseni. Praegune trend ei vasta aga Eesti analüütikute senisele konsensuslikule ootusele, et töötus kasvab. Põhjus, miks analüütikud on prognoosinud hoopis töötuse kasvu, seisneb käimasolevas töövõimereformis. 2017. aasta jooksul peaks töötukassas töövõime hindamise läbima 55 000 inimest ja osal neist hakkaks edasise toetuse saamise eeltingimuseks olema, et nad ilmutavad aktiivset soovi leida võimetele vastav töökoht. Püstitatud hüpoteesi kohaselt oleks viimati mainitu avaldanud mõju ka inimeste hinnangule oma tööturualase staatuse kohta statistikaameti tööjõu-uuringus. Et inimene oleks töötu ka riikliku statistika mõistes, peab täidetud olema kolm tingimust: inimene ei tööta, otsib aktiivselt tööd ja on selle leidmise korral valmis kahe nädala jooksul tööle asuma. Kuigi oktoobri lõpuks oli töötuna arvele võetud juba üle 9000 vähenenud töövõimega inimese, ei ole see seni näinud tööjõu-uuringu tulemusi mõjutavat. Võimalik, et hoolimata administratiivsetest muudatustest, ei pea osaliselt töövõimeliseks kuulutatud inimesed tööle naasmist realistlikuks tulevikustsenaariumiks.

KUIGI INIMLIKUST vaatevinklist on olukord tööturul suurepärane, on suure hõive ja madala töötusemäära varjuküljeks aina süvenev tööjõupuudus. 2017. aasta teises kvartalis oli täitmata üle 12 000 ametikoha ja tõenäoliselt oli näitaja kolmandas kvartalis veelgi hullem. Probleemi olulisusest räägib fakt, et SEB hiljuti suurettevõtete seas tehtud uuringus pidasid ettevõtete finantsjuhid tööjõunappust suuremaks probleemiks kui nõudlust nende toodete ja teenuste järele. Viimati mainitu räägib selgelt keelt asjaolust, et lähiajal hakkab majanduskasvu aina enam piirama pakkumise pool ehk ettevõtete võimekus tarbijate nõudlust rahuldada. Veelgi suuremaks probleemiks on ettevõtetele kiire palgakasv. Tänavuses SEB finantsjuhtide uuringus nimetas tööjõukulu ettevõttele suureks probleemiks juba üle poole vastanutest.

Kuna uute töötajate leidmine eeldab aina suuremaid kulutusi, on tööandjate seas kasvav ootus, et riik teeb seadustes leevendusi, mis lihtsustaks võõrtööjõu värbamist. Eriti just idapoolsetes riikides valitsev suur töötus ja madal palgatase muudavad Eesti suhteliselt atraktiivseks töörände sihtkohaks. Kindlasti on võimalik töötajate värbamist välisriikidest lihtsamaks ja kiiremaks muuta, kuid olukorras, kus Eesti keskmine palk jääb jõukama Euroopa omale mitu korda alla, peaks see puudutama vaid kõrgepalgalist ja kvalifitseeritud tööjõudu. Töötajate põua üle kipuvad kurtma ennekõike ettevõtted, mille palgatase kipub Eesti keskmisele alla jääma. Praegustes oludes tundub otstarbekam lasta sellistel ettevõtetel ja töökohtadel minna majandusarenguga kaasas käivasse loomulikku surma.

ÜKS VÄHESEID allikaid, mille arvel saaks Eesti tööhõivet parandada, näib olevat inimeste tööalase mobiilsuse suurendamine. Kõige tugevama tööturuga piirkonnas Põhja-Eestis küündib hõivemäär üle 75 protsendi. Kui tööhõive kasvaks sama suureks ka mujal Eestis, saaksime juurde peaaegu 70 000 töötajat. Ilmselt ei ole hõive mujal Eestis väiksem mitte soovimatuse tõttu töötada, vaid seda põhjustab sobivate töökohtade nappus. Kuidas aga tööandjad rakenduseta inimestega kokku viia? Valitsus on pidanud tööjõu mobiilsuse parandamiseks mõistlikuks riiklike üürimajade rajamist väikeasulatesse ja tasuta ühistranspordi pakkumist ka maakondades.

Nii karm, kui see ka pole, aga ilmselt oleks suurim mõju hoopis sellel, kui pakutaks üheotsapiletit Tallinna. Poliitiliselt on see muidugi ülimalt delikaatne teema. Lapsesuud, kes julgeks soovitada perifeeriast pealinna kolida, on leida raske, veel raskem on leida sellist, kes püüaks ideed ka poliitiliselt rakendada. Kuigi ränne Tallinna on pidev, jääb paljudele piiranguks elamispinna küsimus. Mõned ettevõtted on võimalust juba märganud ja sõidutavad töötajad Ida-Virumaalt ise kohale, kandes hoolt ka nende ajutise majutamise eest töökohas. Ilmselt leiduks huvilisi veelgi, kuid paljudes asulates ei ole endale kuuluvast kinnisvarast võimalik loobuda ka tasuta, samas kui madalapalgalistel ametikohtadel ei tundu Tallinna üüriturule sisenemine just riskivaba ettevõtmisena. Euroopas levinud sotsiaalmajade mudel kätkeb endas muidugi veelgi suuremaid probleeme. Kuid ehk on mingil kujul ääremaalt lahkumist soodustav toetusmeede mõeldav?

Tagasi üles