Eesti rekordkurjategija – kas süsteemi ohver või osav manipulaator?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

5. juunil kell 20.32 tegutses Meyer Viljandis Centrumi Selveris, kus ta proovis varastada peotäit lahtisi komme ja kolme hematogeeni koguväärtusega 3,66 eurot. Foto on lavastatud.

FOTO: Marko Saarm

Tuleva aasta aprillis 35. korda vanglast vabanev Arly Meyer jätkab tõenäoliselt kuritegusid, sest Eesti riigis pole jõudu, mis suudaks teda tallatud rajalt kõrvale juhtida.

Ülemöödunud nädalal ilmus Sakalas intervjuu Meyeriga, kes on parasjagu Tartu vanglas. Usutluses ei avaldanud 66-aastane Meyer oma kuritegeliku käitumise suhtes vähimatki kahetsust. Vastupidi, paadunud varas väitis, et sooviks osata paremini varastada: nii, et vahele ei jääks.

On selge, et kõige repressiivsem karistusmeetod ehk vangla seda meest enam ei muuda. Kindla elu- ja töökohata Eesti rekordkurjategija näib koguni taotlevat nipernaadilikku eluviisi: talvel istub maksumaksja kulul soojas vangikongis ning kevadel naudib päikesepaistel vabadust.

Teisalt koormab Meyeri parandamatu kuritegelik käitumine era- ja riigisektorit. Tartu maakohtu Viljandi kohtumajas on üksiti Meyeri viimase kriminaalasja toimiku vahel ligi 150 lehekülge menetlusdokumente.

Kannatanu, Centrumi Selveri juhataja Inna Remmelgase ütluste põhjal on koostatud ülekuulamise protokoll tunnistustega, kuidas Meyer varastas 0,075 grammi Micaello lahtisi komme ning tavalise, glasuuriga ja linaseemnetega hematogeeni.

Samuti võib toimikust lugeda, kuidas riigi seaduskaitseorganid arutavad üksikasjalikult Meyeri vahistamise seaduspügalate üle, kohtunik peab istungit kokkuleppemenetluses ning paadunud kurjategija kaitseks antakse välja riigi õigusabi osutamise määrus.

Seaduse järgi on kaitsja olemasolu kokkuleppemenetluse puhul kohustuslik. Nagu igal teisel inimesel, on ka Meyeril õigus riigi õigusabile. Seega esindas teda kohtueelses menetluses ja kohtuistungil kogenud vandeadvokaat Raul Tosmann. Kohus kohustas Meyerit esinduskulude eest tasuma 24 eurot. Lootus, et ta sellegi raha tasuks, on kaduvväike.

Lisaks koostas kohtuekspert Siim Kail uurija Svea Pohla määruse alusel Meyerile 255 eurot maksva ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. See vaid kinnitas, et Meyer on võimeline oma tegude eest vastutama.

Paratamatult tekib küsimus, kas Eesti rekordkurjategija on jäänud Eesti õigussüsteemi hammasrataste vahele või kasutab hoopis seadusi ja karistusmeetmeid kavalalt oma huvides.

Ohver

Aprillis vangist vabanev Arly Meyer on paljas nagu püksinööp, ehkki peaks pensioniealise mehena saama vähemalt 175,94 eurot rahvapensioni.

14. juunil koostatud vahistamise küsitlemise protokolli järgi küsis eeluurimiskohtunik Kadi Aavik kohtualuse sissetulekute kohta.

Meyer: «Sissetulekut ei ole, pensioni ma ei saa ja sellepärast läksin vargile.»

Kohtunik: «Miks te pensioni siis ei saa?»

Meyer: «Mul on kõik dokumendid korda ajamata, seepärast ei saagi.»

Enne viimast vahistamist jõudis Meyer vaid ligi kolm nädalat vabaduses viibida. Niipea kui ta vahistatakse ja vangistatakse, kaob tal pensioni järele vajadus: et vangid on nii ehk teisiti ülalpeetavad, peatatakse neile pensioni maksmine.

Samuti ei nõua seadus, et kinnipeetaval oleks isikut tõendav dokument. Vanglate osakonna taasühiskonnastamise nõunik Velli Ehasalu ütles, et kui kinnipeetav hakkab vanglast vabanema, kontrollitakse tema ID-kaardi kehtivust ja kui vaja, aidatakse taotleda uut ID-kaarti.

Juunis koostatud vahistamisprotokolli järgi küsis kohtunik Meyerilt: «Miks teil dokumente ei ole, kas eelmisel korral vanglas ei saanud neid korda ajada?»

Meyer vastas: «Seal oligi kõik korras, aga ID-kaart on nüüd kadunud.»

Meyeri kaitsja Tosmann lausus, et Eesti seadustes on hall ala: kui inimesel isikut tõendavat dokumenti pole, on keeruline taotleda pensioni. Küll võib isikut tõendava dokumendita inimese vangistada.

Teisalt varjutab Meyeri toimetulekut tõik, et elupõlise vangina on ta sotsiaalselt abitu. Enne kooli lõpetamist, 18-aastaselt mõisteti  ta 1968. aastal purjuspäi kaklemise eest poolteiseks aastaks Viljandi noortevanglasse. Endine vanglaametnik Gustav Siniväli ütles, et toona oli Viljandi noortevangla kriminaalne kasvulava, kus vangid jagasid omavahel kogemusi. «Normaalne oli pigem see, et kümnest vangist kaks jäid vabadusse,» lisas ta. Korduvaid vanglakaristusi kandnud Meyer on kõige pikemalt järjest trellide taga istunud 4,5 aastat.

Mitu Meyeriga kokku puutunud isikut on väitnud, et vabaduse perioodil püüdsid nad teda pensioni saamisel abistada, ent põline kurjategija jäi poolel teel sotsiaalkindlustusametisse toppama.

Lõuna ringkonnaprokuratuuri Viljandi abiprokurör Maiken Mardim ütles, et Meyeril takistab pensioni saamast abitus, mille vangla kaasa annab. Abiprokurör pakkus, et Meyer võib eluviisi muuta, kui ta saaks kindla elukoha ja sissetuleku. «Äkki siis saab hakkama,» lisas ta.

Viljandi sotsiaalamet ei saa avaldada, keda nad on toetanud, ent ameti juht Livia Kask ja spetsialist Karin Kiis laiutasid selle juhtumi valguses käsi. Nad kinnitasid justkui ühest suust, et nemad ei saa aidata inimest, kui too seda ise ei soovi. Küll aga pakub linn abi neile, kelle puhul selleks vajadust nähakse. Linn võimaldab varjupaika ja sööki, ent sedagi juhul, kui inimene seda ise soovib. «Vägisi me teenuseid pakkuda ei saa,» nentis Kask.

Teisalt, kui Meyerile isegi laekuks omavalitsuselt toimetulekutoetus või pension, läheks see osaliselt 1056 euro suuruste menetluskulude katteks. 29. septembril mõistis kohus Meyerilt riigi kasuks välja 705 eurot sundraha, riigi õigusabi kulu hüvitamist 96 euro väärtuses ning kriminaalmenetluse kulu 255 eurot.

Kulude hüvitamiseks koostas kohus aastase maksegraafiku, mille järgi pidi Meyer esimese osamakse 88 eurot tasuma juba 10. novembril. Rahandusministeeriumi pressiesindaja Kristina Haavala ütles Sakalale, et ei saa personaalset infot menetluskulude tasumise kohta jagada.

Manipulaator

Samal kokkuleppemenetluse asja arutamise istungil küsis kohtunik Kadi Aavik, kas Arly Meyer nõustub menetluskulude tasumisega.

Meyer vastas: «Mul pole ju tööd ega raha, et neid maksta.»

Et see oli kokkuleppemenetlus, selgitas kohtunik: «Kui te mingi osaga kokkuleppest nõus ei ole, ei saa kohus kokkulepet kinnitada.»

Meyer vastas, et saab sellest aru. «Olen nõus hüvitama!» ütles ta.

Kokkuleppega nõustumine tähendas, et ta veedab talve Tartu vanglas. Endise vanglaametniku Sinivälja sõnul on kinnipidamisasutustes välja kujunenud asotsiaalne seltskond, kes soovibki talveks vanglasse saada. «Nendest ei taha keegi rääkida, aga nad on olemas,» ütles ta.

Kui Meyer kevadel vabaneb, võib ta vaba mehena minna, kuhu süda lustib. Kindlat elukohta pole tal nii ehk naa. Seetõttu väitis linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kask, et Meyer ei pruugi kevadel sugugi Viljandisse naasta.

Viimasest kohtuotsusest nähtub, et Meyer ei jõudnudki pärast 25. mail Tartu vanglast vabanemist ülikoolilinnas kaugemale, kui varastamisega vahele jäi. 31. mail kell 21.05 varastas ta Tartu kaubamaja toidumaailmast 29 kilekotti väärtusega 5,80 eurot. Päev hiljem pätsas Tartu Veeriku Selverist kolm 18-sendist kilekotti, ühe 5-sendise tikutoosi ning parandusnõelte komplekti, mis maksis 1,49 eurot.

Kaksteist päeva pärast vabanemist jäi ta varastamisega vahele Viljandi Centrumi Selveris. Pärast sellele järgnenud pisivargusi Viljandis peeti ta uuesti kinni ja viidi kohtu ette.

Ehkki viimaste kuritegude järgi oleks tegu justkui paadunud moosivargaga, tõlgendab seadus seda süstemaatilise vargusena. See tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust: need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi, vargus on kujunenud isikule elustsiiliks ja ta võib sooritada süütegusid ka harjumusest.

Kui inimest on juba varem karistatud korduva varguse eest, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta hoolimata sellest, kas ta varastas tikutopsi või kuldketi. Ta peab kandma rahalist karistust või kuni viieaastast vangistust.

See on põhjus, miks Arly Meyer ikka ja jälle kõige külmemal ja jämedamal kombel elu pahupoolt saab maitsta. Teisalt jääb tahtmatult mulje, et seadused võimaldavad tal hoiduda sissetulekust ning sellega seotud vastutusest. Seetõttu võib ta külmad talveööd rahulikult soojas vangikambris veeta.

Üle kolmandiku vabanenutest sooritab aasta jooksul uue kuriteo

36 protsenti vanglast vabanenutest sooritab aasta jooksul uue kuriteo, ütlevad justiitsministeeriumi viimased, 2015. aastal kogutud andmed.

Endine vanglaametnik Gustav Siniväli leiab, et selle tingib uus tutvusringkond, mis kinnipeetavatel vanglas tekib. Kui vangid kord vabanevad, nõuavad nad vanglas osutatud teened üksteiselt sisse, tunnistas Siniväli. Teisalt nentis ta, et kui inimene on 10-15 aastat vangis olnud, kaob tal kontakt lähedastega.

«Sellised inimesed ei saagi enam väljas hakkama,» lisas ta. Erinevates vanglates ametnik olnud Siniväli sõnas, et esimest korda vangi sattunu on alguses ebakindel, aga kui ta uuesti vangi pannakse, läheb juba nagu koju.

Veelgi suurem on retsidiivsus püsivalt vanglakaristuse lõpuni kandnud isikute seas, püsides vahemikus 42–53 protsenti. 2014. aasta alguses vanglast vabanenutest pani aasta jooksul uue kuriteo toime 43 protsenti.

Vanglast tingimisi enne tähtaega vabanenute retsidiivsuse määr oli kõige suurem 2008. aastal, kuid on seejärel vähenenud. 2014. aastal vabanenute puhul oli see 23 protsenti.

Šokivangistuse ära kandnud ja 2014. aastal vabanenud isikute ühe aasta retsidiivsuse määr oli 27 protsenti, mis oli viimaste aastate keskmisel tasemel.

Vangla toetab ellu naasmist

Vanglas saab kinnipeetav pöörduda sotsiaaltöötaja poole, kui ta soovib pikendada töövõimet või taotleda uut töövõime hindamist. Ametnik viib talle sellisel juhul blanketid ja aitab neid vajaduse korral täita, et kõik saaks õigesti kirja. Samuti selgitab, kuidas protsess käib, kui inimene pole varem taotlemisega kokku puutunud.

Samuti soovitatakse pärast vabanemist pöörduda töötukassasse, et konkreetse valdkonna spetsialistiga kohtuda. Sotsiaaltöötaja saadab kinnipeetava täidetud blanketid välja ning teavitab meditsiiniosakonda, et inimese ravilugu elektroonselt üles pandaks.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse paragrahvi 46 alusel peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks pensionäri kohtuliku karistamise korral.

Vangide infopäevad

Tartu vanglas korraldatakse koostöös töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga kolmel detsembrikuu päeval kõigile soovi avaldanud kinnipeetavatele infopäevad. Seal saavad osalejad ametnikelt küsida nii palju, kui soovivad. Registreerunud on kolm eesti- ja kaks venekeelset kinnipeetavate rühma, igaühes keskmiselt 50 vangi. Seega kasutavad kinnipeetavad üsna ohtralt võimalust ja osalevad. Üks infopäev kestab kaks ja pool tundi.

Vangi võimalused pärast vabanemist

Pärast vabanemist võib kinnipeetav taotleda ühekordset sotsiaaltoetust linna- või vallavalitsuselt. Iga volikogu saab kehtestada, kas ja mis summas maksta vanglast vabanenule toetust. Kui seda pole, võib vabanenu taotleda üldist ühekordset sotsiaaltoetust.

Vanglas on igal kinnipeetaval isikuarve. Sinna kantakse tema töötasu, mõningal juhul õppimistasu, lähedaste saadetud raha ja kõik muud laekuvad summad. Isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks: trahvideks, kohtukuludeks, kuriteoga tekitatud kahjudeks ja muudeks võlgnevusteks. 20 protsenti hoiustatakse toetusena, mille vang saab kätte vabanedes. Ülejäänud summat võib kinnipeetav kasutada vanglas, näiteks vanglapoes oste tehes. Kui vangil ei ole rahalisi nõudeid 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad tema vabanemistoetusena.

Vabanemistoetust hoiustatakse kuni kolmekordse valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni. Kui vabanemistoetust koguneb juba rohkem, võib kinnipeetav otsustada, kas ta tahab ülejääva osaga tasuda rohkem rahalisi nõudeid, saata raha oma pereliikmetele või ülalpeetavatele või kanda oma arvelduskontole pangas.

Omavalitsuste makstavad ühekordsed toetused või hoiustatud vabanemistoetused sõltuvad paljudest asjaoludest ning on väga individuaalsed, seetõttu on keeruline öelda, kui palju vangist vabanenud võivad keskmiselt raha saada.

Allikas: justiitministeerium

Tagasi üles