Kui aktsiisidžinn on kord pudelist välja lastud ...

Aivar Kaljusaar

FOTO: Marko Saarm

KÄIVAD ARUTELUD järgmise aasta riigieelarve üle. Peatselt saadetakse see kolmandale lugemisele. Enne seda tuli aga rahandusminister Toomas Tõniste (IRL) tagasi reaalsusesse ja nüüd üritab ta alkoholiaktsiisi tõusule pidurit tõmmata. Iseenesest täiesti asjalik mõte, sest juba sel aastal ei laeku aktsiisi prognoositud mahus.

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson (Keskerakond) püüab seda piduritõmbamist aga iga hinna eest vältida, sest kõrbema võivad hakata suured lubadused. Üks neist oleks kindlasti tasuta ühistransport praegu doteeritavatel maakonna- ja kaugliinidel. Ka peaminister Jüri Ratas (Keskerakond) ütles, et usub rahandusministeeriumi analüütikuid.

Sellisel juhul tuleb aktsiiside tagasihoidlikuma laekumise korral hakata muidugi tegema lisaeelarvet, mis on miinusmärgiga. Mille me siis ära jätame? Annaks jumal, et see oleks tasuta transport.

TEGELIKULT ON sellisel aktsiisitõusul ka oma plusspool. Mäletate, kui peaministritoolil istus Andrus Ansip (Reformierakond), kes lubas meid viia viie rikkama riigi hulka? Meenutagem siinkohal ka Keskerakonna valimislauset viimastel valimistel: «Teised lubavad, meie teeme!»

Ansip ainult lubas, aga Ratas teeb nüüd ära. Ja meid ei juhita mitte ainult viie rikkama riigi hulka, vaid üheks Euroopa rikkamaks riigiks.

Ah et kuidas?

Minu teada ei ole Euroopas ühtegi riiki, kus kohalik ühistransport oleks selle riigi elanikele tasuta. Soome, Rootsi, rääkimata Lätist ja Leedust – me oleme neist ees, mis sest, et peaaegu veerand elanikkonnast elab vaesuspiiril või allpool seda.

AKTSIISITÕUSUL on veel üks pluss: teiste järeleaitamine. Küllap kõik teavad, kuidas soomlased ja rootslased meie riigikassat täitsid ja majandust turgutasid. See kestis peaaegu veerand sajandit. Me saime seda raha paigutada küll betooni, küll maanteedesse. Kui me nüüd käime lõunanaabrite juures ja viime raha sinna, ei ole selles midagi halba. Kõik, kes on piirist kaugemale liikunud, on näinud, millises olukorras on nende maanteed ja munitsipaalhooned.

Kallid kaasmaalased, meil on viimane aeg aidata oma naabrid heale järjele! Las lätlased saavad osa sellest rahast, mis me üle piiri viime! Riik seda otseselt öelda ei saa, aga maksudega on võimalik suund kätte näidata.

Kui keegi sellest aru ei saanud, siis mitu eelmist lõiku on mõeldud irooniana.

Alkoholist ja tubakast saavad lätlased oma riigikassasse korraliku täie. Keegi pole aga rääkinud, mida kõike me nende juurest veel toome. Enam pole vahet, kas on puhke- või tööpäev, Valmiera on eestlastest pungil. Sealne ehitusmaterjalide pood müüb juba võib-olla neljandiku kaubast põhjanaabritele, sest hinnad on odavamad.

Siin pole muidugi tegemist aktsiiside, vaid meie kaubanduse eripäraga: teenime kasumi ühe asja müügiga, mitte käibe pealt. Kui praegu võideldakse meil mõttetu aktsiisitõusu vastu, siis varem või hiljem peavad ka teiste kaupade hinnad langema hakkama ja seda just riigipiiri lähedal.

Viimasel käigul Valmierasse tuli ühe oma tuttavaga sellest taas juttu. Ikka teemal, et nii palju eestlasi käib neil ostlemas. Jutuajamise käigus ütles too tuttav järsku, et varsti kolivad eestlased vist päriselt nende juurde.

Kui järele mõelda, siis miks mitte: Valmiera ehitab munitsipaalmaju, mida linna saabuvatele töötajatele välja üürida. Loodan siiski väga, et lisaks Põhjamaadele ja Euroopale ei hakka me oma kalleid töökäsi ka lõunanaabritele kaotama.

SOOVIN KÕIGILE valitsuse liikmetele kainet mõtlemist ja kahe jalaga maa peal olemist. Ärge laske džinni pudelist välja – näete ju, kui raske on seda sinna tagasi saada.

Tagasi üles