Vanaemaks saada on eriline tunne

Vanaemade klubi juhataja ja mitmekordne vanaema Velli Ilves tõdeb, et kord kuus niinimetatud ametikaaslastega kohtuda on tore vaheldus. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Vanaema olla on nii loomulik, et ei oska sellest küll kuidagi rääkida,» kõhkleb Velli Ilves, kes on neljakordne vanaema ja ühekordne vanavanaema. Lisaks sellele peab ta asutamise algusest peale Viljandi vanaemade klubi juhataja ametit.

Viljandi maakonna pensionäride ühenduse vanaemade klubi asutati 12 aastat tagasi. Juhatuse liikmed on aja jooksul vahetunud, kuid nüüdseks 76-aastane Velli Ilves on eesotsas olnud algusest peale. Vanaemasid, kellest enamik on ka vanavanaemad, käib koos poolesaja ringis ning neid on nii linnast kui maakonnast.

«Meie kõige vanem liige on 89-aastane,» räägib juhataja. «Kutsume teda oma klubi ööbikuks. Ta on väga aktiivne ja naerusuine vanaema, kes laulab ja kirjutab luuletusi. Kõige noorem vanaema on 65-aastane.»

Seltskond annab elule värvi

Ühistegevus ja kooskäimine annavad Velli Ilvese sõnul vanaemade argipäevale palju juurde. Sestap kohtuvad vanaemad iga kuu kolmandal kolmapäeval kella ühest Eha tänaval pensionäride ühenduse saalis.

«See on saanud kõigile osalistele nii selgeks, et ei pea enam leheski kokkusaamist maha hõikama,» muheleb juhataja.

Kogunetakse, et kuulata eri elualade inimeste loenguid või huvi- ja muusikakooli ning lasteaedade laste esinemist. Traditsioonilised ettevõtmised on ühine sõbrapäeva tähistamine koos vanaisade klubiga ning igakevadine väljasõidupiknik. Tänavu lähevad vanaemad tutvuma Valma puhkekeskusega.

Varem olid klubil tihedad suhted Väikemõisa lastekoduga, mille kasvandikele kudusid vanaemad kingiks sokke, käpikuid ja salle.

Algusaastatel oli rohkem üritusi koos lapselastega, kuid mudilased on juba suureks sirgunud ning lapselapselapsed veel pisikesed. Klubis räägitakse ikka peredest, arutatakse muresid ning leitakse ühiselt lohutust ja lahendusi.

Velli Ilvese peres pole kindlaid emadepäeva tähistamise traditsioone. «Ära ei unustata mind küll kunagi. Lapsed tulevad külla, toovad lilli, istume koos lauda,» kõneleb ta.

Velli Ilvese noorema poja kodu on samuti Viljandis, kuid tööl käib ta Soomes. Teine poeg elab maal. Ema kiidab poegi ja nende abivalmidust. «Mu abikaasa suri 26 aastat tagasi ja sestpeale on lapsed mind igati aidanud, on siis vaja kardinapuud kinnitada või torutöid teha. Tunne, et sul on elus tugi, on väga hea,» ütleb ta.

Poegadele on Velli Ilves maast madalast õpetanud töökust ning nii said nad juba lapsena hakkama ahjukütmise ja toakoristamisega. Käsitööd armastava ema kõrvalt õppisid poisidki käsitöövõtteid. Mälestusesemena hoiab ema alles proovilappi poja tikkimisharjutusega.

Vanaema on tähtis

Kuigi emaamet on väärikas ja tähtis, annab vanaemaks saamine Velli Ilvese hinnangul hoopiski erilise ja hea tunde.

«Mul on neli lapselast ja üks lapselapselaps — kõik poisid, ilvesepojad,» ütleb ta naerdes. «Suhe lapselastega on eriline ja lähedane. Me alati kallistame ja küsime, kuidas läheb. See on neile väga tähtis.»

Kana-klimbisuppi küsivad poisid vanaemalt iga kord, pannkookidest rääkimata.
Oma ema mäletab Velli Ilves väga hea ja hoolitsevana. «Mu ema elas kaua, oli 93-aastane, kui meie hulgast lahkus. Ta ei pahandanud minuga kunagi, kui ma endale midagi ostsin. Temalegi meeldis kena välja näha ja ta manitses ikka, et ma enda eest hoolitseksin. Ema hool on midagi muud kui kellegi teise hool.»

Velli Ilves meenutab hea sõnaga ka oma vanaemasid. «See oli nii armas, kui minu Tartu vanaema meile külla tuli, kingitused kõigile kaasas. Andis mu isale omakootud käpikud ja ütles: «Ära sa, pojakene, külmeta!»»

Velli Ilves jääb oma elust rääkides tagasihoidlikuks, öeldes, et see on ju nii tavaline, imeasju ei juhtu.

«Eks elu koosnegi pisikestest asjadest,» tõdeb ta viimaks.