Püha paiga kohal hõljub tihe minevikuudu

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvapärimuse järgi jätnud katk Õnniste küla omal ajal puutumata, sest seal on vana hiiepaik ja püha allikas, mida ta kartnud. Küla ümber veetud ka punane niit. Küll käinud katk koera kujul ümber küla ja haukunud, kuid üle niidi pole saanud astuda.
Rahvapärimuse järgi jätnud katk Õnniste küla omal ajal puutumata, sest seal on vana hiiepaik ja püha allikas, mida ta kartnud. Küla ümber veetud ka punane niit. Küll käinud katk koera kujul ümber küla ja haukunud, kuid üle niidi pole saanud astuda. Foto: Elmo Riig

Eestlasel on kolm püha kohta: saun, hiis ja kirik. Nii arvas eesti rahvaluule koguja ja uurija Matthias Johann Eisen. Mida ja miks tehti saunas ja kirikus, see on klaar. Hiiega nii lihtne ei ole.

Hiied on kahtlemata meie kõige tuntumad looduslikud pühapaigad. Esimene kirjalik teade Eesti hiie kohta pärineb juba XIII sajandist Läti Henriku kroonikast. Taas tõusid hiied õpetatud meeste huviorbiiti XVIII sajandil ning seal on need rohkem või vähem olnud ka viimasel sadakonnal aastal. Sellegipoolest katab hii­si minevikuudu, millest on keeruline, kui mitte võimatu pilku läbi puurida.

Heiki Valk
Heiki Valk Foto: Elmo Riig
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles