Mõisaküla vana koolimaja ootab lammutajaid

Sellises seisundis on kooli saal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Mõisaküla linnavolikogu jõuab ilmselt järgmisel istungil vana koolimaja lammutamise otsuseni.

«Arvatavasti me selle otsuse siis ka teeme, sest lammutamist ei või kaugemale lükata,» ütles linnapea Ervin Tamberg. «Raha selleks praegu küll pole, kuid tuleb leida.»

Tema sõnul murtakse majja alailma sisse, olgugi et uksed on kinni ja aknad plekiga kaetud. Hoone on pehkinud ning uudishimulikud poisikesed võivad seal pimedas kukkuda ja tervise rikkuda. Kes siis vastutab?

Mõisaküla kool kolis vanast majast uude 1973. aastal. Hiljem kasutati hoonet kooli internaadina, kuni tuletõrje seda lubas. Seejärel hakati avaratesse ruumidesse paigutama neid esemeid, millele uues koolimajas ruumi ei leidunud. Kuni kadus seegi võimalus.

Võti on kooli remondimehe Arno Torni taskus.

Enne ukse avamist oli ta teinud tiiru ümber maja ja avastanud, et jällegi oli paar aknaklaasi puruks visatud ja üht akent katvat plekki kangutatud. Ta arvas, et ehk ei peagi ta enam irvakil plekki kinni lööma.

«Siin on küll veel palju kraami, kuid mitte enam varandust,» sõnas remondimees ust avades ja soovitas majas liikudes olla äärmiselt ettevaatlik. Ega jala teise jala ette tõstmist saanudki liikumiseks nimetada. Koridori põrandat katavad uksed, et astuja läbi ei vajuks, ja sein võib kaela kukkuda.

Mitu klassituba on täis vanu õpikuid. Arno Torn kahetses, et huvi vanapaberi vastu on nii väike. Mitut ruumi täidavad veneaegsed koolipingid ehk partad. Need ei kõlba isegi ahju panna, sest on valmistatud liimiga koos seisvatest saepuruplaatidest, mis ajavad tossu. Kruvide ja hingede eemaldamine oleks omaette töö.

Remondimees mäletab neid partasid veel oma poisipõlvest, kui ta samas koolis õppis. Need olid aastad 1961—1973. Esimesed kaheksa klassi läbis ta samas majas ning keskkooli aegu õppis kõrval asuvas madalas hoones, millest hiljem sai raudteejaam ning mis on praegu samuti mahajäetute nimistus.