Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2016/04/08/5243083t1h8613.jpg)
Kui mul suvel neljakümnes aastaring täis sai, tabasin end esimest korda surelikkuse peale mõtlemast. No niimoodi korraks. Ei-ei, ma ei hakanud netist kirstudisaini valima ega tormanud oma plaadikogu ja musketäride raamatuid testamenti üles kratsima. Lihtsalt andsin endale aru, et ega kogu see pull igavesti kesta. Minu elustiili arvestades oleks ka pisut praaliv arvata, et pool on alles ees.
Tegelikult ma ei taha teada, mitu lörtsise jaanipäevaga suve või kelderpimedat talve mind ees ootavad. Veel vähem läheb mulle korda, kas teen oma viimase hingetõmbe kusagil paradiisisaarel palmipuu otsast alla kukkudes või kustub pilt, kui istun, nägu siniseks tõmbunud, tualetipotil. Ainus tulemus niisuguse info valdamise juures oleks see, et ma ei tunneks kunagi enam täit rõõmu peldikus käimisest ega palmi otsa ronimisest. Ja minu tegusat loomust arvestades oleks sellest sügavalt kahju.