Väikeste lastega perekond võttis ette reisi suvest suveni

Maakera kuklapoolel leidub ka mägiseid alasid ning sealne kevad pole sugugi nii päikseline ja soe. Foto: Erakogu

​Kolme väikese lapsega Viljandi perekond otsustas kohvrid pakkida, lennata maakera kuklapoolele ning seal turistiviisaga aasta otsa elada. Ehk nagu pereema Annika Filippova oktoobri algul Facebookis kirjutas, võtsid nad ette reisi suvest suveni. 

Perekonnas kasvavad 11-, 7- ja 5-aastane laps ning nende vanematel Annika Filippoval ja Kaiko Kauril oli mõte elada mõnda aega piiri taga juba ammu. Praeguseks üle kuu Austraalias olnud lapsed kohanevad uute oludega. «Kord naudivad, siis igatsevad kodu,» märkis ema ja ütles, et ainuke, kes ettevõtmises seni kõige tugevamalt kahtleb, on nende seitsmeaastane, sest temal oli alanud kooliaasta ja uuest elust oli kõige raskem lahkuda. 

Laste vanus seadis aja

Just lastest lähtudes langetasidki vanemad otsuse reisida tänavu. Noorim neist oli varem liiga pisike, et seda kogemust hiljem mäletada ning polnud pikaks reisiks valmis. 

«Mõistsime, et kas nüüd või mitte kunagi, sest laste vanused on täpselt parajad, et nende koolitee aastasest eemalolekust ei kannataks, vaid saaks pigem toetatud,» rääkis Annika Filippova. Viljandi vaba waldorfkooli ühing pakub erakoolina neile koduõppe võimalust ja lapsed saavad tuleval aastal seal kenasti jätkata. 

Ilmselt ongi vanemate sõnul lastel kõige raskem siis, kui nad võõrast keelest aru ei saa. Ka vanematel endil oli keelega raske. «Aga vaikselt hakkab kõrv sellest ühtlasest mulinast tuttavaid sõnu ja reegleidki eristama,» nentis eestlane. 

Austraalia inglise keel võib mõnes kohas, eriti maapiirkonnas kõlada võõralt, sest palju kasutatakse slängi, milles on sõnad tavakeelega võrreldes lühenenud. Sellegipoolest on pere pisemad väga tublid ja võõrsil viibitud ajaga väga palju võõrkeelt omandanud, sest tunnevad, et vajavad seda.

«Aga juust maitseb ikka täiesti teistmoodi ja hapukoor pole kellegi hapu koor,» sõnas Annika Filippova. 

Just hapukoorega on mure väga paljudel eestlastel, kes Rohelisele Mandrile lähevad. Just seal tuleb välja, kui suured hapukooresööjad me oleme ning kui lahutamatu on see paljudest toitudest. Nii käiakse seda meie meelest õiget hapukoort otsimas kohalikes venelaste poodides ning Facebooki grupis Eestlased Austraalias, millel on ligi 15 000 liiget. Seal jagatakse ikka infot selle kohta, kust seda toiduainet saab ja milline on parem. Sama lugu on ka kohupiima ja keefirit meenutavate toodetega.  

Austraalia tuli lähemale

Kuigi mõte oli varem küps, algas pere reis ikkagi spontaanselt ja ühtäkki oli selge, et kui nad tahavad piisavalt kaua ära olla ja uueks kooliaastaks tagasi tulla, peab kiiresti tegutsema. Austraalia kasuks otsustasid nad sellepärast, et kavatsesid kolida ingliskeelsesse ja vähegi tuttava kultuuriruumiga keskkonda, kus sisseelamine oleks lihtsam. «Samas soovisime kogeda eksootikat – loodust, mida poleks näiteks Kanadas või Suurbritannias leidnud,» rääkis Annika Filippova ning mainis, et needki riigid olid mõneks sekundiks mõtteis. 

Oma rolli riigi valikus mängis nende sõber, Viljandis elav sydneylane Geoffrey Longhurst. «Temaga koos olles tuli Austraalia meile tunduvalt lähemale ega olnud üldse nii võõras,» märkis Filippova. 

Kaugus tuli aga välja siis, kui selgus, et Austraaliasse jõudmine võtab aega viis päeva. 

Et otsus «Jah, nüüd me lähme» sündis äkki, oli vaja kiiresti soodsad lennupiletid leida ja kalkuleerida, kuidas ja kus oleks sobilik teha vahemaandumisi. Mõnenädalase etteostmise puhul võivad piletihinnad olla 500 eurost mitme tuhandeni välja. Õnnestunud leiu tõttu said vanemad lastele pakkuda väga rahulikku, huvitavat ja elamuslikku sõitu. «Leidsime ühe pakkumise väljumisega Stockholmist ja päevase peatusega Helsingis,» rääkis eestlane. 

Nad sõitsid Stockholmi laevaga Riiast, sest Tallinnast väljuvad reisid olid nende väljumispäevaks läbi müüdud. Rootsis oli neil terve vaba päev, mille nad veetsid Junibackenis lastekirjanduse muinasjutulises maailmas. Ööseks mindi hotelli. Hommikul läks lennuk Helsingisse. Kuuetunnise puhkepausi veetsid nad lennujaama ligidal elava vanaema juures. 

Järgmine viietunnine sõit viis neid Araabia Ühendemiraatide naaberriigi Katari pealinna Dohasse, kus vastu võtsid niiske kuumus ja külmade veepudelitega varustatud hotellitakso. Öö magatud, võtsid nad lõunamaises riigis plaani käigu veeparki ja autoreisi kesklinnas. «Teisiti poleks kliimašokist üle saanud,» lisas pereema. «38 kraadi väljas. Nagu reisipalavik.»

Islamimaa seljataga, algas öine lend Austraaliasse. Kui nad Victoria osariigi pealinna Melbourne’i jõudsid, oli seal samuti õhtu. «Ajavahe tõttu. See oli seitse tundi,» sõnas Filippova ja lisas, et teekond oli mõnus, eriti arvestades seda, et nemad mehega olid teinud vaid mõne lennureisi ja lapsed mitte ühtegi. «Lapsed olid väga tublid ja tolliametnikud ka,» lausus ta ja lisas, et kõik läks ideaalilähedaselt. «Olime teinud kodutööd pagasi sisu keeldude ja nõuetega ning ühtegi suurt probleemi ei tekkinud.» 

Austraaliasse on keelatud viia puuvilju, mune, liha, taimi, seemneid, nahku ja sulgi. Kogu kaasas olev kaup tuleb saabujal kindlasti deklareerida, vastasel juhu võivad ametnikud kohapeal trahvi vormistada. Kõik pagasis oleva vaatavad tollitöötajad läbi. 

Turistiviisadega kohal 

«Ainult Helsingi turvaväravas hakkas viieaastasel Jetel punane tuli põlema,» ütles ema. «Mure tekkis sellega, et ta keeldus seda üksi uuesti läbimast ega tahtnud, et tollitädi ta läbi otsiks. Aga nad olid emme jala külge klammerdunud lapsega väga mõistvad ja kõik lahenes.»

Pärast mitmepäevast retke oligi perekond jõudnud turistiviisadega Rohelisele Mandrile. 

Erinevalt laialt kasutatavast töö- ja puhkeaja viisast näeb turistiviisa ette, et sellega Austraalias viibijad peavad iga kolme kuu järel korra riigist ära käima. Samuti ei tohi töötada kohalikus süsteemis. «Lisaks pidime laste sünnitunnistused varem notariaalselt kinnitama, sest me ei ole abielus,» lausus Annika Filippova.

Oktoobris oli Austraalia lõunaosas loodus väga roheline, kõik õitses ja lõhnas ning linnud ei lasknud oma laulul jääda suurlinna kära varju. Septembris oli alanud kevad.

Et Austraalia asub teiselpool ekvaatorit, tähendab see, et mida lõuna poole minna, seda lähemal on kliima parasvöötmele ning põhja poole minnes algab troopika, nagu on suures osas sellel mandril. Parasvöötmeline kliima võtab aga võimust Victoria lõunaosas ja Tasmaanias.

Soojus kogus kraade

Kuigi praegu tõuseb kraadiklaas ka üle 30, polnud alguses üldse nii soe, nagu kõik olid arvanud. Teised käisid küll juba plätudes ja suverõivastes, kuid eestlased tundsid, et õues on ikkagi päris jahe. «Keskmiselt 13–16 kraadi ja öösel isegi 4–5 kraadi sooja,» täpsustas Annika Filippova ja lisas, et kohalikud tunduvad olevat rohkem karastunud kui põhjamaa rahvas. «Asi on vist selles, et Mel­bourne olevat linn, mis ühe päeva jooksul võib pakkuda kõiki aastaaegu. Et ilm on vahelduv ja ootamatu, ongi nad siin vist alati valmis parimaks.»

Ühiskonna üldine positiivne hoiak ongi kaugelt tulijatele silma jäänud. «Inimesed suhtlevad, naeratavad, viipavad, abistavad ja uurivad igal sammul, kuidas läheb ja kust pärit oleme.» Isegi kui see kõik tundub esiti pealiskaudne viisakus, tekitab see eestlase sõnul tunde, et ollakse teretulnud. «Multikultuursus on väga nauditav ja tundub ülimalt loomulik,» ütles Filippova.

Austraaliast rääkides ei saa muidugi üle kohalikest lindudest ja loomadest. Seni on pere madu vaid korra autoaknast näinud ja putukatega on suuremaid muresid olnud ühistualettides. Tütar keeldus sinna esiti minemast, sest need olid tema sõnul «ämblikuvetsud». Üldiselt on aga linnud ja loomad ka linnakeskkonnas täiesti käeulatuses. 

Veel on silma jäänud ülimalt suured turvanõuded, mis tunduvad väikeriigi inimestele ülepingutatud. «Näiteks seadus, et laps ei tohi kuni 18. eluaastani üksi koju jääda, tundub mulle natuke keeruline mõista,» ütles Filippova. Nad on märganud hulgaliselt turvakaameraid ja teede ääres arvukalt märke, mis manitsevad turvaliselt sõitma või kiirust maha võtma. 

Praegu ongi perekond palju teel olnud, sest kogu oma vara on nad koondanud autosse ning plaan on elada kuu aega telkides. Lisaks neid vastu võtnud Filippova sõbrale on kontakte tekkinud ka teiste seal elavate eestlastega. «Isegi Eesti majast hüppasime korra läbi,» lausus ta. Eestlased on neid aidanud, soovitades kämpinguvarustust ning jagades hoiatusi ja kogemusi. 

Plaan on teha tuur, mis läbib Lõuna-Austraalia osariigi pealinna Adelaide’i, Alice Springsi ning Uus-Lõuna-Walesi osariigi pealinna Sydneyt. «Pärast elame viis nädalat rendimajas, millele omanik on eestlane,» lausus ta. 

Pärast jõule ja aastavahetust ongi aeg esimest korda riigist ära käia. Plaan on minna ehk Taisse, samuti on mõtetes Uus-Meremaa ja Paapua Uus-Guinea.

Foto: Allikad: Google maps, worldatlas.com, Sakala