Kevadet tuli kaua oodata ja paljudes paikades on kuivuse tõttu valitsenud suur tuleoht. Mükoloog Kuulo Kalamees, kuidas see kõik on mõjunud kevadseentele?
Üks Küsimus
7. mai 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi kõrvaltvaatajale võis jääda mulje halbadest tingimustest, pean ütlema, et seenekevad oli varane ja rikkalik ning suures osas hakkab see juba läbi saama. Ma oletan, et osa seeni hakkas varem arenema, sest maapind talvel põhjalikult ei külmunud ning sulas lume all varakult üles.
Seenehuviliste kevadiste lemmikute kogritsate, mürklite ja kurrelite põhiaeg on ilmselt siiski alles ees, kuigi esimesi kogritsaidki leiti vara, juba aprilli lõpul. Pikalt väldanud jahe ilm siiski pidurdas nende arengut. Kurrelid vajavad rohkem sooja, neid peab veel ootama.
Mittesöödavatest seentest on paljudes kohtades keskmise saagikusega limatünnikud, mis nüüdseks on enamasti juba vananenud. Üle kümmekonna aasta on tõeline pigiliudiku kevad.
Taevaskojas oli väga palju urnseent, mida on varem üsna harva nähtud. Punast karikseent on samuti kohutavalt palju, mõni on kasvanud suureks, saavutanud kümmekonnasentimeetrise läbimõõdu.
Urbadel leiti tänavu väga vara, juba märtsis, urvaliudikut. Mõnel pool on erakordselt palju söödavat kuuse-käbikõrgest ja mittesöödavatest seentest käbimütsikut, kändudel paiguti kelluk-nabaseent.